Silm
Aprill, 2018
Kõigepealt ilmus taevasse silm. See tekkis keset pilvitut taevast nagu kindla käega tõmmatud kahest kaarjast joonest sümbol. Suurem ring ja selle sees väiksem, otsekui täpp, lõid ettekujutuse silmaterast. Lihtne joonistus meenutas kunagi meie viiekümnekroonisel leidunud sümbolit.
Taevas kujutise ümber kolmnurka ei olnud. Oli lihtsalt justkui punase markeriga veetud suur silm, mis sobis sinise taustaga imehästi. See justkui naeris kõige üle. Või pigem irvitas.
Seejärel tekkisid silma alla üksteise järel neli värvilist kujundit, rõõmsad nagu teletupsud: punane Po, kollane Laa-Laa, roheline Dipsy ning tumesinine Tinky-Winky. Lõpetuseks sisenes pildile paremalt väike hõbedane lennuk, kõige eelneva juurde täiesti sobimatu. Lennuk oli reaalne ja liikus, kuid hologrammid püsisid paigal.
„Vaata, seal on silm!” ütlesin Martinile. Ta vastas ootuspäraselt:
„Mina ei näe midagi.”
Ta võis näha või mitte näha, aga praegu ütles ta mulle nimelt nii. Olime rängalt tülitsenud. Tavaliselt ei vaielnud me isegi, kuid seekord olin ma tüli üles kiskunud ja mul oli selleks hea põhjus.
Mul polnud sõnasõjas mingit šanssi. Martin oli vanem ja kogenum. Ja et olime riius, siis suvatses ta nägemata jätta ükskõik mille. Eriti taevasse tekkinud märgi. Silma ei soovinud ta päris kindlasti märgata, sest seda ei oleks tohtinud seal olla.
Seisime suures kaubamajas väikesel kaubatänaval ja mõlemat kätt kõrgusid kaubamaja tiibhooned. Meie selja taga käis kaubanduskeskuse vilgas elu. Korealased müüsid suveniire, rohelises mundris politseinik valvas ja rahvas saalis edasi-tagasi. Taevalapp pea kohal oli üleni vaba, kui mitte arvestada, et seda oli vähe. Igast küljest piirasid meid kõrghooned.
Näitasin käega üles. Inimesed olid ümberringi peatunud ja vahtisid samuti taevasse. Mõtlesin irooniliselt ja Martinit hästi tundes, et varsti võib ta teha möönduse ja öelda, et lennukit näeb, aga silma mitte. See oleks nii väga tema moodi.
Seega viskasin peast mõtte juttu jätkata ja otsisin välja fotoaparaadi, päris hea aparaadi, mille ta oli mulle jõuluks kinkinud. Tõstsin kaamera pea kohale ja tegin huupi pildi, lootes, et kõik oluline jäi peale. Samal ajal ilmus taevasse teine, esimesest suurem lennuk. Nad sõitsid rahulikult pilvelõhkujatest varjamata taevaruudu seest läbi paremalt vasakule ning kadusid vaateväljalt.
Vahepeal olid silm ja neli värvipilve taevasinasse lahustunud.
Suurem lennuk ilmus uuesti majade tagant välja, kihutas vasakult paremale ja kukkus alla. Paar sekundit möödus täielikus vaikuses.
Kollase kõrghoone tagant teisel pool tänavat hakkas taevasse tõusma kerget valget suitsu. See oli nagu unes, kuid päriselus käitusid inimesed pärast selle nägemist ühtemoodi. Sikutasin Martinit varrukast:
„Tule ruttu, hakkame minema!”
Ta seisis paigale tardunult, mind tõsiselt võtmata. Veel hetk, ja meil tuleb elu eest joosta. Martin ei liikunud paigast. Hakkasin minema lootuses, et ta järgneb mu eeskujule nagu laps, kes ta tülitsedes oligi. Aga seekord polnud mul kuidagi võimalik tema tähelepanu söögi, joogi või uue mänguasjaga kõrvale juhtida.
Väga aeglaselt hakkas ta mulle järele vantsima, andes mõista, et jutt silmast on minu tavaline irratsionaalne jama, mida ta ei taha enam kuulda. Pilusilmne politseinik vaatas mind uurivalt, kui käigu pealt pildistasin naist, kes püüdis maha ärida aasiapäraseid juuksekaunistusi. Mahutasin stseeni kaadrisse, silmanurgast Martinit jälgides.
Digikaamera ekraanile ilmus osa väikesest hõbehallist lennukist. Peamiselt paistis pildilt vaid kõrghoonete rägastik. Kaameral ei olnud pildiotsijat, vaid ainult ekraan. Pildistasin enamasti huupi. Mul oli vaja vaadata, silm vastu ava, ja kui ma seda ei saanud, siis tegin klõpsu pildistatavat objekti vaatamata.
Praegu oleks parem olnud, kui mul oleks tõend, et silm oli tõesti taevas, mitte mu ettekujutuses.
Kogu reede oli olnud minu ettekujutus.
„Challenge ei ole ettekujutus!” ütlesin naabrinaisele vihaselt — olin tige ebaõnnestunud päeva pärast, mille lõpetas bussisõit koju, salongis mängimas raadiojaam, nagu ingliskeelse eesti muusikaga Elmar või Sky Plus, mees rääkis naisega ja naine ütles, et võtame challenge’i vastu. See oli viimane piisk karikasse, mis niigi hommikust peale üle ajas. Mõtlesin: kas elangi sellises maailmas? Miks ma seda enne märganud ei ole? Kus ma õieti olen elanud?!
Aga lihtne. Ma pole seda märganud, sest mina ju raadiot ei kuula, telekat ei vaata, ajalehti ei loe.
Naabrinaine hakkas arutama, kas tema peagi 21-aastane tütar ja minu 19-aastane poeg paneksid sellist sõnavalikut tähele, ja ma ütlesin:
„Ei, nad ei paneks, ja teised ka ei paneks, ja mina ka ei pannud tänase päevani. Ei tea, miks ma olen üldse siia sattunud ja kas vahest poleks õigem ära surra?”
„Tütrel oli täna esimene loeng,” lausus naabrinaine uhkelt. „Ta vannub nagu voorimees, aga inglise keel on tal kõige parem. Loengupidaja aga ei tohiks vanduda, isegi kui tavaline temavanune tütarlaps seda teeb.”
„Nagu Rebecca „Dexteris”,” ütlesin mõttes, sest naabrid seda seriaali ei vaata, nagu ka Martin, kelle meelest on see „kuradi vägivaldne”. Ta oli juba mitu kuud vandunud, mis ei olnud üldse tema moodi. Mulle näis, et ta tegi seda alateadlikult.
Reede oli päev, kui tahtsin seda sõna „kuradi” teadlikult kasutada ja ütlesingi naabrinaisele:
„Aga see kuradi kamm algas juba hommikul!”
Läksin Martini ettekannet kuulama. Juba esimese viie minuti järel mõtlesin: see ei ole võimalik, midagi on temaga juhtunud. Ei saa olla, et ta on kogu aeg niisugune olnud ja ma pole seda märganud, küllap olen hoopis ise muutunud.
Kes teab, kumb meist muutunud oli ja kas see ei olnud kõigest mu ettekujutuse vili. Kuulasin ettekannet, ja kuna ma ei suutnud seda konspekteerida, siis kirjutasin kaustikusse, mille kaant kaunistas muidugi sõna Student, et tahan siit kohe kaduda, minna oma tohutult põnevale kontoritööle, ja uskumatu küll, igatsesin sinna tõesti. Otsustasin kirjeldada ükshaaval kõiki töökaaslasi, et moodustuks blokeering minu ja Martini vahele, teatava vaimse pingutusega ignoreerisin tema mõju — noormees minu ees läks samal ajal arvutiga Facebooki — ja seda, et mu tähelepanu hajub pidurdamatult, otsekui tõmbaks ruumi äkki tekkinud must auk energia endasse. Vaatasin salaja kella ja enesetunne muutus järjest talumatumaks.
Eesmärk oli vastu pidada juba täiesti triviaalses mõttes, et ma ei teeks Martinile häbi ega keset loengut midagi kohatut. Olin tõesti piiri lähedal. Martinil ei paistnud midagi viga olevat, vastupidi, ta oli ebaharilikult rõõmus, elevil ja entusiastlik, tegi nalja, naeris selle peale, ja kui püüdsin juttu siiski üles kirjutada (nagu kriminalistikaekspert, otsides juhtmõtet, kordusi, ebaharilikke kujundeid; analüüsides, mis võiks olla temaga juhtunud), hakkas tähelepanu taas hajuma ja tervisele oli parem jätkata märkmeid, üles kirjutada ükskõik mida, otsekui oleks mul ränk pohmelus.
Ükskord olin sellises olekus tähtsale koosolekule läinud ning iivelduse ja unega võideldes kannatamatult kõnede lõppu oodanud, olukorraga toimetulekuks kirjutasin siis suvalisi märkmeid. Nüüd oli täpselt samamoodi, kuigi olin maganud ja juba hulk aega taimetoitlane.
Iga psühhoanalüütik ütleks, et küsimus on minus. Minus üksi on küsimus, ja katastroof, mille tulekut kõigile teistele projitseerin, toimub mu endaga, mu sisemaailm variseb mingil põhjusel kokku, midagi on lahti mu vaimse või füüsilise tervisega, nii et rahu! Rahu. Kui midagi imelikku korda saadan, kutsutakse äärmisel juhul kiirabi ja mind viiakse ära. Vaimselt ebastabiilse isikuga ei taha keegi, eriti Martin, enam kunagi asju ajada, ja võib-olla on ta seda juba märganud.
On küll.
Ta ütles kunagi, et olen skisofreeniline.
Olin selleski hetkes tagasi. Siis ma küll midagi samalaadset ei tundnud. Mu enda meelest oli kõik korras.
Mida teab tema skisofreeniast? Minu raamatutest jah, aga vaimuhaigustest seal juttu ei ole.
Töölt lahkudes olin tema meelest kusagil vea teinud, aga fakt on, et ma ei tahtnud riigiametis jätkata ja läksin Firmasse tagasi. Olin lihtsalt kaasa mänginud, et mitte paista ebanormaalne — nii peaks ju saama öelda inimese kohta, kes ei taha kindlale riigitööle jääda. Kandideerisin moepärast konkursil ega osutunud — tema üllatuseks — valituks. Siis ta ütleski:
„Ma ei saa aru, mida sa tahad.”
Ja lisas süüdistavalt:
„Minu meelest ei tea sa ise ka, mida tahad. See tundub veidi skisofreeniline.”
Hirm hulluks minna kuulub intelligentse inimese ellu, kuid reaalselt seda kogeda on teine asi — juhe jookseb, nagu öeldakse, kokku. Minust ei saa kunagi filosoofi just seetõttu, et ma ei suuda mõtteid lõpuni mõelda kartuses minna hulluks — olin seda kogenud keskkoolis, kui ööde kaupa mõtlesin asjadele, mida tahan kirjutada ja ei suuda kirjutada, kuigi tegelikult tahan. Võin üles kirjutada kõik, mida näen, registreerida sündmusi kroonikuna, pidades seda kahtlemata ohutumaks viisiks elada.
Vahel põrkasin küll olukorrale, kus mul polnud millegi kirjeldamiseks sõnu, kuid edasimõtlemist vajavad mõtted jätsin alati pooleli — elu tervemõistuslikuna oli mulle kallis.
Loeng lõppes. Kadusin ruumist ruttu, ent silmanurgast märkasin, et Martini poole suundus tudengineiu, käes paks valgete kaantega klade. Mul oli kiire minna oma kontoritööle, mille huvitavusega olin liialdanud, sest kui arvuti taha jõudsin, leidsin pealinna ülemuse kirja, mis meenutas, et olin eelmisel päeval ühe asja tegemata jätnud. Reede tõotas tuua mitte tund aega varasema lahkumise töölt, vaid lahkumise määramata ajal.
Kuigi ma tavaliselt seda ei teinud, hiilisin välja ja tegin pargis suitsu. Mitmesaja meetri kaugusel, kus keegi mind ei näinud. Teist ma igaks juhuks ei teinud, et lõhn mind ei reedaks, kui tagasi lähen.
Varsti helistas Martin, kes lausus müstiliselt:
„Lendame teisipäeval.”
Mul oli ees vaba nädal ja me ei olnud veel plaane teinud, aga „väljalend” ärritas mind. Miks, kuhu kiiret, kas ei võiks kodus asju arutada? Imelik tempo mortale saatis kõiki meie viimase aja kohtumisi. Ma ei olnud ammu näinud Martini rõõmsat nägu minuga kohtumisel, ja kahtlane, kas ma isegi enam rõõmustada suutsin. Suhted on peegelduslikud. Kuid värskelt meeles oli mul hommikune ummikseis. Vaja on uurida, mis lahti, kuid teha seda nagu ikka ettevaatlikult. Teha plaan.
Mul ei olnud plaani, vaid hunnik küsimusi, ja sellepärast vastasin:
„Jah, väga tore.”
Ta tahtis teada mu arvamust ettekande kohta. Ma ei saanud öelda, et mind häiris esituse keel, ta oli kasutanud veidrat kantseliiti, kui on ometi alati rääkinud inimese moodi, ma ei suutnud seletada selle põhjust, ja et eriti kontrastselt mõjus tema tohutu eufooria.
Võib-olla oli ta rõõmus valge kaustikuga üliõpilase pärast?
Enesekriitikasse ma sellegipoolest ei laskunud, kammisin peegli ees pea ära ja püüdsin varjata nutust ilmet, mis oli iseenesest mu näole tekkinud. Loomulikult teadis ta, et mul on kaks nädalat puhkust ja et see algab teisipäeval. Aga et kohe sama päeva hommikul? Olgu. Ehk saan siis aru, miks ta selline on. Otsustasin, et ei lähene probleemile otserünnakuga, vaid kokku saades kogun temast fragmente, panen pusle kokku kild killu haaval, kuni lõpuks taipan. Ega imelikkus alanud täna. Vaid palju varem.
Rohkem ta ei helistanud. Pool kuus õhtul vankusin töölt minema ja oleksin vajanud kedagi, kes mind toetaks, lohutaks, käest kinni või kaissu võtaks, ja seda inimest polnud kusagilt võtta, vastutulijad ütlesid tere, mul oli hea meel neid näha, aga neil oli oma reede õhtu ja minul oma, liiati pidin sõbratarile külla minema sügise saabumist tähistama, jooksin kaubamajast läbi ja ostsin selleks puhuks valge veini, ja olingi bussis, kus kuulsin raadiost eespool kirjeldatud sõna.
Kokku kukkuda ei saanud isegi sõbratari juures. Ta elab üle jõe, ühes vanas majas keset väikest puudesalu, ja kui sinna jõudsin, oli videvikutund, ja kui tagasi jõudsin, oli kottpime — oleksin peaaegu mõelnud, augustiöö, kuid päev varem oli alanud kalendrisügis, suvi oli möödunud märkamatult, ebaõiglaselt ruttu, jättes mind puudutamata.
Ma ei lugenud päevi ega pakkinud kotti, mida harilikult õhinaga tegin, vastikud olid mulle ühteviisi nii kohalolek kui ka põgenemine, sest miski oli muutunud ja alates sellest oli kadunud igasugune lootus. Elasin edasi, käisin tööl, ostsin süüa, raamatuid ja riideid, aga see ei pakkunud juba mõnda aega naudingut. Elasin surrogaatelu, mille põhjust ma ei teadnud.
Kirusin natuke Firmat, nagu sõbratar ootas: ega ta olekski oodanud tõtt — et tegelikult naudin iga päeva tööl, kuigi vahel näib, et inimesed on kuidagi juhitavad, individuaalsuse kaotanud või isegi osa arvutisüsteemist. Kellest ei olene isegi võrgu käimashoidmine. Kirumine rõõmustas sõbratari, kes tööl ei käinud, linn väsitas teda ja sotsiaalsed oskused olid talle sama vajalikud nagu kniksutegemine tänapäeva tüdrukule.
Seekord ei suutnud ma aga Firmat piisavalt veenvalt kiruda — kõik oli nii imelik —, tegin aegsasti minekut, läksin läbi suure aia, kummardudes, et puuoksad mind näkku ei peksaks. Olin tajunud teises umbset rahulolematust ja võib-olla sõnus ta aia ära, sain välja ja panin suitsu põlema. Oli väga vaikne, suurel teel sõitis mõni üksik auto. Ma ei olnud väsinud kehaliselt, kuigi päev oli olnud raske. Väsinud oli maailm minu ümber.
Maailm oli alla andnud. Miks, ei olnud mulle selge. Kui olin kontorist lahkunud, ruume valve alla panemata, sest toakaaslane jäi tööle edasi, ja astusin kaubamaja poole, helises telefon ja tuttav jurist küsis, kas saan kiiresti organiseerida Firmas esmaspäevaks koolituse, ja ma valetasin, et just lahkusin ja panin ruumidki valve alla, esmaspäevane plaan on tehtud, ei mingit võimalust. Hea tahtmise korral oleks võimalus ehk olnud, aga järsku üllatas mind see küüniline ärakasutamine: kui mind selleltsamalt töölt vallandada taheti ja ma selleltsamalt tuttavalt abi küsisin, ütles ta, et nemad Firmaga protsessima ei hakka, see on lootusetu — tuli endal protsessida, sain hakkama ja jäin tööle edasi.
Mina olin Firma, mitte suvaliste inimeste poolt, kes kord tegid Firma kohta imelikke vihjeid ja kord väitsid, et Firma on võitmatu ja arusaamatuste korral on targem sealt kohe ära tulla. Niisugust kavatsust mul ei olnud. Maailm on täis igasuguseid põnevaid asju, nii et mõnikord mõtlesin: iga tund Firmas jookseb nende seikluste arvelt, mis mind väljas ootavad. Samas teadsin, et kui oleksin täiesti vaba, siis ei tuleks seiklused hoopiski ukse taha järjekorda seisma, vaid ilmselt jääksid üldse tulemata.
Laupäeva hommikul kell kuus ärkasin selle peale, et naaberkorteri uks lukku keerati. Naaber läks tööle. Mul oli midagi käes. Olin seda läbi une tajunud ja vaikselt imestanud, mis see olla võiks.
See oli kokkukägardatud pabertaskurätik. Mäletasin vaid seda, et jäin nuttes magama. Telefon tuleks välja lülitada, mõtlesin. Kui ma seda juba teinud pole. Ei olnud, vaatasin sellelt ju kella. Tuleks uuesti magama jääda — on laupäev, ei pea kuhugi minema. Täna saan vähemalt kaua magada. Eelmine päev tuli meelde, otsisin kotist käsikaudu veepudeli ja pakist uue pabertaskuräti. Ei mäleta, kuidas magama jäin. Kuid tegin seda, sest ärkasin valges, kell hakkas kaksteist saama.
Elu tundus olevat raisatud eimillegi peale. Oleksin tahtnud selle veeta lõbusate inimeste keskel, jätta endast jälje, aga õnnestunud polnud suurt midagi. Kuigi reede õhtul, kui tööl asju kokku panin, oli helistanud klient ja öelnud, et meil on kõige paremad klienditeenindajad ja kindlasti ütleb ta Ottole edasi, kui head me oleme. Kulus hetk, enne kui mõistsin, et ta pidas silmas Firma uut omanikku, keda keegi ei olnud veel näinud.
Lõbusad inimesed olid jäänud ülikooliaega, kolinud suuremasse linna, neil oli pere, lapsed, me ei saanud sünnipäevadel enam kokku, sest neid nad ei pidanud, olime selleks liiga noored, ja ausalt — ma ei teadnud sõpradest enam midagi. Oleksin võinud vaevaks võtta nad ükshaaval läbi käia, aga ma ei tahtnud seda põhjuseta teha. Ennast avama ajab inimest ainult äärmine häda. Katastroof. Põhjamaisele inimesele on vaja tõelist endast-väljas-olekut, et käituda kõigiga avatult ja usaldavalt, traumat, et pidurid kaoksid, siis suudab ta ennast väljendada — väljendada end mitte enam tähtsusetu pähetuleva sigrimigri kaudu, vaid rääkida täpselt ja arusaadavalt, ainult kõige tähtsamast.
Selleks on tarvis erilist meeleseisundit, mis harva külastab inimest keset argipäevarutiini. Kui põhjamaa inimest külastab endast-väljas-olek, siis on võimalik, et ta istub omaette ega räägi toimunust kellelegi, ei otsi väljapääsu, sest esimene spontaanne liigutus on tõmbuda nelja seina vahele ja olla vait.
On jumala õnnistus kõigest rääkida, ehk nagu ütleb ka kirikuõpetaja: oma koormat ei pea sa üksi kandma. Nõnda ei ole see mõeldud.
Kirikus on igal pühapäeval ise teema. Aga kui iga pühapäev käia ainult ühes kirikus nagu mu vanaema, näib lõpuks, et kantslist räägitakse kogu aeg sama juttu. Kui käid kodukirikus aastaid või isegi aastakümneid, ei pruugi sa enam mõelda eri teemadele. Või ükskord jälle mõtled, kui äkki märkad, et sama inimene, õpetaja, muutub ja areneb. Leiad, et kümme aastat hiljem on ta nagu ära vahetatud.
Ma ei saanud seda kontrollida. Vanaemaga kaasas käies olin väike, nüüd olid nii tema kui ka kunagine õpetaja ammu surnud ja lapsepõlvemaale tagasi ei viinud mind enam miski.
Vaikisin minagi. Olin kaks päeva kodus ja tundsin ennast liiga vanana, et rääkida. Mida noorem olin, seda julgemini endast rääkisin. Oma esimese armastatuga ei jõudnud ma kunagi ära oodata, millal tema juurde jõuan, sest nii palju oli rääkida. Teel tema juurde koostasin lugusid, jutustasin neid endale aina ümber — kuidas oleks parem lugu puänteerida. Teelolemisest kujunes minu sissejuhatus, häälestus. Kui kohale jõudsin, olid lood valmis. Olin valmis ka kuulajana, sest mind oodates oli tema mõelnud oma lugusid. Võisime päevade kaupa rääkida. Kedagi temasugust ei kohanud ma enam iial, kuid temagi jättis palju enda teada.
Nägin oma esimest armastust unes. Oli 17. mai, jõevesi oli juba soe ja Martin oli sõitnud välismaale. Tundsin ennast vabana. Nagu ikka, saime unenäoski kokku tema pool. Tegelikus elus oli ta juba palju aastaid surnud. Kogu aeg kordus sama uni. Lähen tema poole ja tean, et möödas on kogu see aeg, kus teda enam pole. Ometi polnud aeg tajutav. Hakkasin seda und nägema paar aastat pärast tema surma ja alati oli möödas tegelik ajavahemik. Üks teadmine, et näeme justkui nädalase vaheaja järel, ja samas kusagil väljaspool üpris tõene teadmine, et ei ole juba kaks, viis, kaheksa või kaksteist aastat näinud. Need kaks teadmist eksisteerisid rööbiti, üks ühel, teine hoopis teisel tasandil.
Mentaalselt tajusin unes vahepealset aega nädalana ja võimalik, et ka tema. Võtan tihtipeale teise inimese taju üle. Hakkan mõtlema, nagu tema mõtleb. Peegeldan keskmisest paremini. Siiski tundus vajalik küsida:
„Kus sa siis vahepeal olid? Kas pole imelik, et minu maailmas on nii palju aega möödunud?”
Selle aja sees olid tekkinud nutitelefonid ja arvutid olid juba teistsugused. Mõtlesin temalt välja õngitseda, kui palju ta kursis on. Täpselt samamoodi, nagu korjan igasuguseid üksikasju Martini käest. Küll kõik välja tuleb.
„Äkki võiks hoopis abielluda? Mõnes mõttes võiks lõpetada selle üpris tülika teineteisel külas käimise ja elu väheke ümber korraldada,” pakkusin.
Olin vahepeal mõistnud, et ümberkorraldused on lihtsad. Nende tegemine sõltus ainult minust. Ta oli öelnud, et ei taha ega oska otsustada. Mina oleksin pidanud seda tegema, aga ei teinud, ja kõik läks, nagu läks. Sain kogu aeg aru, et meie võrdsusest hoolimata ei võta ta mind tõsiselt. Ise ta oli minust selle teinud, kes ma olin, kuid mind tõsiselt võtta ta ei saanud. Võib-olla ei olnud ma sellesama eelarvamuse pärast abiellumise kohta kunagi nii julgelt küsinudki — mõtlesin, et igal juhul tahab ta seda ise otsustada nagu mehed ikka.
„Vara veel,” ütles ta unes muiates. Sõnadel oli justkui sõrmejälg — sellest vastusest tundsin ta ära. Kui mul muidu olekski veel tekkinud kahtlus, et unenäo puhul on tegu näivusega, väljamõeldisega, siis pärast sellist vastust ei kahelnud ma milleski.
„Äkki siis kümne aasta pärast?” küsisin, ja ta oli nõus.
Vaatasin, mida ma olin pildile saanud lennukist, silmast ja taevast, ning fotol oli loomulikult ainult osa lennuki sabast. Foto alumist kolmandikku kattis hall tellistest sein. Siis kõlas esimene plahvatus.
Oleks küll tore olnud jääda vaatama lummavat vaatepilti, kus kõrghooned risti-rästi üksteisele otsa kukuvad nagu doominokivid, taeva triip meie kohal aina kitsamaks jääb ja asemele ilmub otse meile peale langev sein. Kujutasin seda niigi ette. Ka Martin oli jooksma hakanud. Üle tänava jõudnud, ütles ta äkki õnnetult:
„Kott jäi maha!”
Selles tüliseisus, kus olime, reageerisin kiiresti ja ütlesin:
„Mine ees, toon selle ära ja jooksen sulle järele.”
Ta läks. Jõudsin Aasia suveniiriputkani üha süvenevas hämaruses, sest seinad olid meile peale langemas. See võib tunduda aeglane, kuid räägin sekunditest. Jutustamine võtab rohkem aega kui juhtumine. Tumeroheline politseinik jälgis mind umbusklikult, märkamata ümberringi toimuvat. Vaatasin ringi seljakoti järele, siis sain aru, kui mõttetu see on, ja hakkasin tagasi jooksma. Selja taga varises maailm kokku.
Tormasin edasi, leidsin ennast maapealse parkla esimeselt korruselt. Sissepääs mu selja taga oli mattunud tolmu ja rusude alla. Edasi käis kõik kiiresti. Parkla oli peagi ainult üks suur pime tolmune urgas, millele kukkus sadu tonne ümberkaudseid maju.
Kui saabus vaikus, vaatasin ringi: kaugemast nurgast, kuskilt ülevalt immitses valgust, seal oli ava, millest arvasin läbi mahtuvat. Hakkasin ettevaatlikult läbi igasuguse prahi ja sodi endale teed puhastama. Üleval võttis mind vastu ebaloogiliselt üksteisesse lõikuvate pindade ja esemete tihnik. Ma ei märganud inimesi või oli betoonitolm nad ümbrusest eristamatuks maskeerinud. Ruum oli tohutult suur. Ühele kiviplokile oli keegi asetanud pildi, raamatu, pudeli ja liivakella.
„Miks ma peaksin Ishigurot lugema?” ilmus mu teadvuse ekraanile järsku hiljuti kuuldud lause — ei tea kelle repliik ei tea mille kohta. Eelmises elus kuuldud lauset ei õnnestunud mul paigutada kellegi suhu ega ühtegi situatsiooni. Kõik situatsioonid olid kadunud, täpselt nagu kohtki, kus Martiniga alles kümme minutit tagasi olime.
Suurt kasvu kohmakas mees käis ruumi tagaseinas edasi-tagasi. Olukorda silmas pidades oli ta rahulik. Tal oli seljas pruun lotakas ülikond, mis tõi meelde karu. Ta oli ilmselgelt selle üllatava installatsiooni autor, ja üles oli ta selle seadnud hiljuti. Mitte rohkem kui paari minuti eest.
Nii et jääme varingu alla ja hakkame ennast juba mugavalt tundma.
Millegipärast ei üllatanud see mind. Vaid tundus äärmiselt loogiline. Väike korraelement kaoses, mis oli võtnud ometi mingi füüsilise kuju.
Nüüd tulevad ilusad ajad, mõtlesin. Mul on käes tehnika, kuidas oma vaimu ohjeldada. Tööriistakast vedeleb tolmus mu ees, teen selle lahti, ja tarvitseb mingile asjale ainult öelda, mida too tegema peab, kui see juba ehitabki maja, teine hangib tuppa asjad, kolmas paneb valguse särama. Jah, valgus kõigepealt. Tean nüüd, kus see tööriistakast on, kuidas lahti käib, mida öelda ja milleks.
