Tiit Tarlap 13. XI 1954—24. II 2017

Mai, 2017

 

 

 

 

Me võitleme, joome ja naerame,

kuni lõpuks me haihtume põrmuks.

Ei kellestki rohkem jää järele

kui rajake tähetolmus.

 

Sel’ rajake silma ei hakkagi,

kes vaadata täpselt ei oska.

Nii näinud on seda vaid vähesed,

kes ära ei lasknud end osta.

 

Need Tiit Tarlapi viimaseks jäänud raamatu, 2016. aasta lõpus ilmunud „Rajake tähetolmus” motoks olevad luuleread sobivad ehk kõige paremini iseloomustama ka meest ennast. Meest, kes ei andnud alla. Kel oli midagi öelda, ja ta tegi seda hästi. Ega ta endast palju ei rääkinud, elas vaikselt Sindis ja kirjutas raamatuid. Isegi sõbrana sai teda hinnatud peamiselt ta kirjutatu järgi — peale laheda iroonia ja seikluslikkuse oli tal väga palju tõsist öelda inimloomuse ja ühiskonnakorralduse kohta.

Raske öelda, kui palju mõjutas tema eluvalikuid — ta oli oma vanemate ainus laps ja elas kogu elu üksikuna — sundkäik Tšernobõli tuumajaama avarii tagajärgi likvideerima, surm vaid 62-aastasena on sellega otseselt seotud.

Kuigi tunneme Tiit Tarlapit ennekõike ulmekirjanikuna, on teatud mõttes vist edukaim just nimelt mainitud katastroofi kirjeldav, 1993. aastal ilmunud raamat „Tšernobõl 1986”, mis on tõlgitud ka inglise ja jaapani keelde. Tolle raamatu ilmumist toetas ka Tšernobõli veteranide ühendus, millega Tiit oli kogu elu seotud; see kokkuhoidev seltskond on ta raamatute ilmumist hiljemgi toetanud, sest on ju kirjutamine Eestis rahalises mõttes pigem hobi.

Tarlapi esimene jutt nägi trükivalgust 1988. aastal ajakirjas „Noorus”, „Tänav akna taga” oli võimas lugu, kuid ajad ja olud ei soosinud ilukirjandusega, veel vähem ulmega tegelemist. Pärast Tšernobõli-raamatut hakkasid Tiidu krimielementidega vürtsitatud ulmelised seikluslood ilmuma mitmel pool, enamasti ajalehesabades. Tuli ka tunnustus — esimest korda võitis ta Eesti Ulmeühingu aastaauhinna Stalker 1998. a.

Olud paranesid ja aastast 2009 ilmus Tiit Tarlapilt igal aastal raamat; romaaniga „Lõhestusjoon” võitis ta 2013. aastal teist korda Stalkeri.

Ja nüüd on ta läinud. Enam ei tule neid põnevaid, mehiseid ja karme raamatuid. Ei tule ka laule, jah, ta oli ka kitarri- ja laulumees. Ta jääb alatiseks meiega oma lugudes, ja parim viis teda mäletada on võtta mõni tema (veel lugemata) raamat ja läbi lugeda.

 

Eesti Kirjanike Liit