Värsisoomuslaev Lauri Kaldoja

Andrus Kasemaa

 

 

 

 

Lauri Kaldoja: „Vessel”.

Lauri Kaldoja & Q-Damm, 2017. 88 lk.

 

Mõistatusliku pealkirja taga peitub noore näitleja ja luuletaja teine luuleraamat. Esimene luulekogu, kes mäletab veel, „Panoptikum”, ilmus 2015. aastal ja arvustaja Ann Viisileht kirjutas siis, et tema meelest on Lauri Kaldoja luulekeelel mõndagi ühist Kristjan Haljaku luulega. „Mõlemad teosed jäävad nn peavoolust natuke väljapoole. Mõlemale on omane mingisugune punktitu peatusteta palavikuline edasijooksmine ühest tähendusest teise.”[1] Nagu Haljakul, koosneb ka Kaldoja luule fragmentidest, seal on meeldejäävaid poeetilisi lõike, nagu „nahk kerib nahka kui kruvi” või „luustik ongi rööbastee su suguvõsa sisse” või „sündides jäid lukku sinu sõrmed minu sisse” — sellised read kirgastavad hetkeks lugejat —, aga minu arvates ei jõua need sageli kuhugi välja. Nagu üks ja sama luuletus, poeem, eepos. Või nagu ühesugune ilutulestiku laeng — mitte väga hoogne ega kirev.

Midagi eriti ei juhtu. Saladuse-, üksinduseloorist välja ei murta, ehk ei tahetagi. Kõik on liiga isiklik, kammitsetud tähendused on peidetud sõnade taha. Võib-olla just seepärast ei kõneta Kald­oja luuletused mind eriti. Ei puuduta mu hinge, sest ma ei saa alati aru. Ei mõista. Ei oska mõista. Ühes 2013. aasta raadiointervjuus Maria Lee Liivakule on Kald­oja öelnud, et talle meeldivad tekstid, mis ei kõneta, vaid sunnivad vaikima.[2] Saan aru küll, mida autor mõtleb. Tekstid, mis muudavad elu, panevad ahhetama. Kahjuks ei sunni „Vessel” mind eriti ei imestama ega vaikima. Siinsed luuletused liiguvad salapäraselt kuskil autori sisemaailmas, on liiga tumedad, seostamata mõtetest kokku pandud, ja see raskendab veelgi arusaamist. Nagu mingi segaja oleks peal. Aga siiski ei ütleks ma luulekogule head nägemist.

On häid, õnnestunud (natuke isegi õõvastavaid) tekste. Nagu leheküljel CXXXIX (õieti lehekülgedel pole numb­reid, see on luuletuse, fragmendi number): „Laevaplekk lüüakse suhu, temast kumiseb vaikuse välteid, / teadjale mõistetav sagedus kõrgub lainete kohal / Kuulen vaid sosinaid suulaest, / jaatus laguneb näkku, / vastust ei saagi ju olla, / kui tead, kelle kehas sa elad.” Õõvastav on ju teinekord ka ilus, kui ta on oskuslikult komponeeritud. Üldse on „Vesseli” salmides palju korduvaid mõisteid-sümboleid: kuu, nahk, vihm, vesi, sein, millelt tapeet koorunud, hundid seintel. Ühesõnaga midagi väga sügavat, intiimset, saladuslikku.

„Vesselit” pole kindlasti kerge lugeda, ühe jutiga seda läbi ei loegi. Kes tahab mõista, peab mitu korda lugema, otsima tähendusi oma arusaamise tasemel. Nagu Ann Viisileht on öelnud, on tekstid krüptilised. Aga mitte krüpteeritud, väidab Lauri Kaldoja ise Raadio 2 „Suveluuletuse” saatesarjas.[3] Neis on palju vaid autorile teada taustu ja sümboolikat. Tajud küll, et seal taga on isiklikud ängid, üksindus, depressioon, hirmud, armastus, aga kõik see on peidetud luule­kardina taha, rütmidesse, mõnikord isegi riimidesse. Nagu eemal mööduv rong või soomuslaev. Ei saagi teada, kes seal peal oli…

On see hea või halb, kui luuleraamat ei avane kohe ja on n-ö knihviga, see on maitseküsimus ja jäägu lugeja otsustada. Avastasin minagi seda raamatut tasapisi, mingid tähendused Kaldoja luules hakkasid selguma alles siis, kui kuulsin autorit raadiosaates „Panoptikumi” ja „Vesseli” luuletusi ette lugemas. Võib-olla vahel ongi luule mõistmiseks vaja seda kuulata, ette lugeda. Kas või iseendale, tühjas toas. Mõnikord on ju niimoodi, et kellegi luulet on raske mõista või kogu tundub tühi, aga kui kuulata autorit ennast, tema häält, saavad luuletused korraga tähenduse, mõtte, sügavuse. Mõne autori luule mõjub alles ettelugemisel. On selliseid auditooriumi luuletajaid. Ja on luuletajaid, kelle read on vaikselt lugedes huvitavad, aga kes ise esitavad neid ilmetult, võtavad tähendust pigem maha kui lisavad.

Maria Lee Liivakule antud raadiointervjuus ütleb Kaldoja, et teda on oluliselt mõjutanud Ene Mihkelsoni luule. Eeskuju järgimine kunstis pole üldse halb, aga Mihkelson oli hea omas ajas, lõi oma luulekeele, mis kõlas värskelt, ja selline luulekeel oligi tema oma. Mihkelsonilt saab kindlasti õppida iseseisvust, luuletajana iseolemist, aga järele teha teda ei saa. Just sellepärast, et ta oli liiga omanäoline, liiga vähe „luuleline”.

Kaldoja luulet lugedes jääb mulje, et ta tahab väga midagi öelda, aga kõik jääb neisse ilusatesse minimalistlikesse värssidesse kinni, ei pääse vabaks. Võib-olla talle endale oli nende luuletuste kirjutamine teraapiline. Kindlasti oli! Ta on teinud seda süvenenult, armastusega. Aga lugejale need nii ei mõju, sest lugejat ei lasta ligi. Ehk jääb autoril julgusest puudu. Paljas julgus luules muidugi ka ei maksa, aga luule ilma julguseta ei maksa kindlasti midagi. Kaldoja on sihikindlalt esteetiline ja see on tunnustamist väärt. Aga esteetika, eriti kui see on nii järjekindlalt läbi viidud, vajab eriti sügavat sisulist põhja, muidu jääb lihtsalt niisama esteetikaks. Bordoopunasele paberile roosakaspunase metallikuga trükitud värsid meenutavad hauakirju, mõjuvad surmtõsiselt.

Huvitav, mida tähendab pealkiri? Vessel. Kujundus ja sisu viitab nagu laevale (ingl vessel), isegi soomuslaevale, sest need värsid on tõesti kuidagi iluga soomustatud, raskesti ligipääsetavad. Võib-olla oli see autori taotlus? Või on need värsid kirjutatud Lasnamäel, Vessel?

Liiga kerge ligipääs teeb luule odavaks, aga liiga tugev värsisoomus jällegi sunnib enne lahingut alla andma… Kindlasti väärib tunnustust Kaldoja tõsine suhtumine luulesse kui väljenduse tehnikasse, aga võib-olla on see tehnika juba natuke eilse päeva tehnika. Midagi, mis on oma aja ära elanud. Paraku ongi minu meelest „Vesseli” tugevaim külg eelkõige kunstiline värsitehnika, vanade ilusate asjade järeleaimamine, mis on muidugi üks kunsti võimalusi. Luuletamist võtab ta tõsiselt, salmid on viimistletud, sõnad valitud, mõnigi kujund täpne, terav ja huvitav. Aga inimest mina sealt tagant ei leia. Tahaks ju siiski lugeda inimest, mitte Luulet.

[1] http://kultuur.err.ee/315076/arvustus-sarv-silmas-kuusirp-koril.

 

[2] https://arhiiv.err.ee/vaata/luuleruum-noorte-autorite-uut-luulet-lauri-kaldoja.

 

[3] http://r2.err.ee/v/suvehommik/archive/ad1a626c-997d-4317-9b7b-76b30689f976/suveluuletus-lauri-kaldoja.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood