Elada kõige kiuste ja julgeda soovida tähenduslikumat elu

Jaanuar, 2018

Aija Sakova

 

 

 

 

Elin Toona Gottschalk: „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust”. Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt.

„Varrak”, 2017. 456 lk.

 

Olin siiralt üllatunud, kui kuulsin ühel ettevõtluskonverentsil lektorit oma ettekannet alustamas soovitusega lugeda Elin Toona Gottschalki mälestusteraamatut „Pagulusse”. Olles raamatu läbi lugenud, see soovitus mind enam nii väga ei üllata. Sest eestlasest pagulase keeruka teekonna ning saatuse kõrval jutustab see raamat lummavaid ja heas mõttes raputavaid lugusid inimeseks kasvamisest ja olemisest. Üldistatult räägivad need lood kõige kiuste ellujäämise kõrval just julguse, ettevõtlikkuse ja õiglustunde kasvatamisest iseendas ning alanduse ja kurjusega toimetuleku võimalikkusest.

Elin Toona Gottschalki mälestusteraamat „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust” on algselt ilmunud inglise keeles pealkirjaga „Into Exile: a Life Story of War and Peace” 2013. aastal USA-s.[1] Nüüd on monumentaalset raamatut võimalik lugeda ka eesti keeles. Autor on teost järelsõnas nimetanud „faktsiooniks” ehk lõiminguks faktidest ja fiktsioonist (lk 454). Raamat koosneb 19 peatükist, millele eelneb proloog ja mida saadab juba nimetatud epiloog. Proloog märgib Elin Toona Gottschalki elus seda hetke 1974. aastal, mil ta kaotas „igaveseks oma eestluse võrdkuju” (lk 12), vanaema Mämmä ehk Ella Enno, ja kui temast „pidi saama oma mälestuste vang, määratud kohutavale üksindusele” (lk 13). Raamatu põhiosa algab jutustusega 1939. aasta Haapsalust, ajast, mil Elin Toona elas koos vanaema Ella Enno ja tema õe Astaga ning mida võib pidada õnnelikuks lapsepõlveks. Elini ema Liki Toona ja isa Enn Toona töötasid näitlejatena Tallinnas. Jutustanud oma elust vanaema ja vanatädi juures, oma lapsesuhetest vanematega, kirjeldab Toona Gottschalk väga kaasahaaravalt ning lapsemeeli ausalt ja vahetult kolme naise (Elin, ema ja vanaema) põgenemist paadiga üle Läänemere 1944. aasta septembris, jõudmist Danzigisse, rännakut sõjakaoses Berliini ning sealt Bernau kaudu Hausbergesse ja sõja lõpus Meerbecki põgenikelaagrisse Saksamaa Briti tsoonis. Suur osa raamatust on pühendatud elule Inglismaal, kuhu pärast sõda suundus esmalt Liki Toona ja hiljem ka Ella Enno koos Eliniga. Toona Gott­schalk näitab selgelt ja veenvalt, kuidas saabunud rahuaeg ei tähendanud rahuaega pagulastele, kes tundsid end justkui „kuivale jäänuna” (lk 10).

Jättes vahele oma elu Ameerikas pärast Inglismaalt lahkumist, kirjeldab Toona Gottschalk tagasipöördumist kodumaale 1990. aastal ja seda, kuidas ta kaotas kodumaa justkui kahel korral: 1944. aastal Eestist põgenedes ja Eestisse tagasi pöördudes. See kaotus seisneb esmalt selles, et maa, kuhu ta tagasi tuli, ei olnud enam ei visuaalselt ega ka mentaalselt seesama maa,[2] ja teisalt selles, et Haapsalu linnavalitsus ei pidanud vajalikuks Toonale tagastada nende pere kodumaja krunti.

 

Julgus soovida rohkem

 

Inglismaal kudumisvabrikus töötamise ajast meenutab Toona Gottschalk üht lugu pisikesest äsjasündinud karvutust hiirest, kelle tema inglannast sõbranna vabrikust leiab. On ilmne, et hiirepoeg ei jää ellu. Kuid vaadates seda väikest elusolendit, mõistab Elin midagi väga olulist, nimelt seda, et „üks elu võib nii täielikult olla tühja läinud” (lk 345). See vahejuhtum hiirega — elu tühjajooksmise tajumine — on tähtis mälupilt, mille juurde Elin hiljem ikka ja jälle tagasi pöördub ning millest jõudu ammutab. See aitab tal näha, et ka tema elu jookseks tühja, kui ta jääks tööle sellesse vabrikusse. Ta mõistab, et jätkates samasugust elu nagu seni, pole tal „midagi oodata, ei midagi, mis rõõmustaks mu südant” (lk 346). Juba sellel hetkel teadvustab ta väga selgelt soovi, et tema elul oleks rohkem tähendust kui seni, ehkki ta ei tea veel, kuidas elu muuta.

Seesama teadmine tabab teda veelgi eredamalt Hollandis, eesti rahvatantsuansambliga esinemisreisil, kui tal oota­matult tekib paar tundi vaba aega. Eemal Inglismaast ja oma igapäevasest vabrikutöölise elust, mõistab ta, et elabki juba „karvutu vabrikuhiire elu, oodates, et keegi mind surnuks tallaks” (lk 368). Selle asemel et jääda oma elu võimaluste ahtuses süüdistama väliseid olusid või teisi inimesi, teadvustab Elin, et ainus, kes saab muuta tema elu tähenduslikumaks, on ta ise. „Kui Ivar ei kavatsenud minuga liituda, et tungida välja neist endale ise võetud piirangutest, pidin seda tegema üksi. Ja see ei tõotanud tulla kerge.” (Sealsamas.)

Niisiis otsustab Elin asuda ise tegut­sema olukorras, kus teiste süüdistamine oma saatuses tunduks loogiline (kahtlemata on Elin ema peale pahane, et ema ei teadnud midagi edasiõppimiseks vajaliku eksami sooritamisest). Ka lastekodus elamise ajal ja pidevalt eri maailmade vahel balansseerides — kuidas mitte enam olla see neetud välismaalane, keda kõik vihkavad, kuid sealjuures mitte lakata olemast välismaalane (eestlane) — säilitab Elin tunde, et ehkki valikud paistavad võimatud, tuleb neid siiski teha ja püüda valida kas või mõlemat võimatut. „Olin otsustanud jääda kahte maailma korraga, kuid omavalitud viisil.” (Lk 390.)

Lastekodus peab ta muu hulgas otsustama, kas valida majaemandale ehk lastekodu juhatajale meeldimise tee, see võimaldaks tal pärast üle poole aasta kestnud lahusolekut taas kohtuda vanaema ja emaga, aga ühtlasi tähendaks teatavat kohanemist oma staatusega ehk teenijaks hakkamist: „Olin muutumas koduabiliseks nagu Vaaker või hullemakski, teenijatüdrukuks, ja päris sulaseks. Olin näinud, mida see tegi emaga, ning otsustasin kindlalt, et minuga nii ei juhtu.” (Lk 235.) Teine võimalus on liituda lastekodus Hetty n-ö tõrksate ja iseteadlike tüdrukute kambaga ehk tüdrukutega, kellest suurt midagi ei loodeta. Ema tungival soovitusel Elin siiski kohaneb ja teeb kõik endast oleneva, et vastata hea teenijatüdruku kuvandile, kuid iroonilisel kombel vajab ta seejuures ka Hetty abi. Selleks, et piisavalt kiiresti kartuleid koorida, on tal vasakukäelisena (ebastandardsena) vaja teistsugust nuga, ja selle saab ta just Hettylt. Nii õpib Elin ka valetama kui vaja.

 

Kõigest hoolimata elus

 

Saksamaal, ühel päeval pärast pikka haigust ja näljaperioodi, tunneb Elin oma Meerbecki põgenikelaagri toas „imelist lõhna” (lk 155). Tavapärase veega köögiviljade asemel on potis ka „pruuni ollust”. Kõhu täis söönud, saab tüdruk teada, et sõi just ära oma lemmiklooma, jänes Muki.

Toiduhankimine ei ole sõja ajal ja sõja­järgsel Saksamaal lihtne ülesanne ja selle tõelist keerukust Elin lapsena ehk ei tajunudki, kuid siiski suudab ta just oma vahetu lapsekogemuse kaudu vahenda­da lu­gejale olukorra tõsidust. Suureks abiks oli Elini perekonnale Meerbecki DP (displaced persons) laagris Ernst Enno 17 aastat noorem vend Paul Enno, kes oli neid Saksamaal üles otsinud ja elas laagris koos nendega. Onu Paul hankis puid ja tõi toitu, viis Elini vastu ema tahtmist rotilihast tehtud suppi sööma, ehitas tüdrukule kelgu, tõi jõuluks kuuse jne. Kord ühte Saksa külla minnes, et jälle toitu hankida, võttis onu Paul kaasa ka Elini. Sakslannadest lesed rõõmustasid onu Pauli nähes, sest magamistoas olid „lambid vaja parandada”, nagu onu Paul lapsele ütles, ning lahkumisel pakiti mehele ja tüdrukule väärtuslikku toidukraami kaasa.

Toidu kõrval on teiseks väga oluliseks ja keeruliseks küsimuseks hügieen, ka sellel peatub Toona ikka ja jälle. Isegi kui see kõlab pateetiliselt, on rahuajal sündinud ja elanud inimesele väga valgustav lugeda ja püüda mõista neid muresid, millega pagulased oma teekonnal pidid (ja ilmselt peavad tänapäevalgi) silmitsi seisma. Pesemisvõimaluste puudumise ja kirpudega võitluse kõrval tekib alatasa ka n-ö pissimise probleem. Mitmel puhul tõdeb Toona, et lapsele oli see tõsine küsimus ja nii mõnigi kord tuli Elinil end märjaks lasta, sest minna polnud kuhugi. On märkimisväärne, et sama probleemi täheldab Toona 1990. aastal Eestisse saabudes. Tollases Tallinnas avalikke tualette peaaegu polnud ja linnas liikudes näeb ta inimesi avalikus kohas urineerimas, ka naisi.

 

Alandus ja kurjus meis endis

 

Kõige sügavamalt puudutasid mind selles raamatus kaks stseeni. Neist ühes saadetakse Elin Saksamaal veel enne sõja lõppu esimest korda koos sakslastega kooli. Ehkki Elin oskab natuke saksa keelt, on ta sellest hoolimata saksa õpetaja Herr Kochi ja seega ka õpilaste silmis verfluchter Ausländer ehk neetud välismaalane ning räpane pealegi. See asjaolu ei saa aga kuidagi õigustada julmust, millega õpetaja Koch ja tema mahitusel ka kaasõpilased Elinit kohtlevad. Toona kirjeldab, kuidas õpetaja laseb tema esimesel koolipäeval kõikidel klassi tüdrukutel teda pliiatsiga torkida selle eest, et ta piisavalt valjusti ja hästi ei oska öelda „Heil Hitler!” (lk 100—101).

See õpetaja ja esimese koolipäeva lugu on iseäranis õudne just seetõttu, et siin ilmneb inimloomuse madalus ja kurjuse banaalsus. Õpetaja Kochil (ega ka õpilastel) ei ole selles olukorras saavutada muud, kui vaid näidata oma üleolekut, alandada endast nõrgemat ja teha talle haiget. See on põhjendamatu teguviis.

Teine väga traumaatiline lugu, mis hinge läheb, puudutab 7-aastase Elini vägistamist. Iroonilisel kombel ei olegi vägistamine ise niivõrd õudne, sest ehkki Elin saab haiget, ei mõista ta olukorra täit tõsidust ja sündinud alandust enne, kui saab selle eest, mis temaga juhtus, ema käest peksa. Kuna 7-aastane tüdruk ei mõistnud, miks Inglise sõdur tema aluspesu rebis ja tema peale „pissis”, ei saa ta ka mõista, miks ema teda nii julmalt rihmaga peksab. Ka hilisem arusaam, et ema peksis teda kergendustundest, et sõdur Elinit ei tapnud (lk 375), ei paku kuigi palju lohutust. Ehkki lugeja küll püüab mõista ema käitumist — võib-olla loodab ema tüdrukut hirmutada, et ta edaspidi ei läheks sõduritele nii lähedale —, jääb seesugune teguviis siiski arusaamatuks. Ainus mõistlik selgitus oleks ema enda viha ja võimetus olude vastu, suutmatus tütart nende eest kaitsta. Samasuguseid segaseid tundeid tekitanud lapse põhjendamatu peksu stseen on ka Christa Wolfi Ida-Preisimaa pagulase teekonnast kõnelevas romaanis „Lapsepõlvelõimed”, kus ema lööb tütart, kui too püüab emale selgitada, kuidas ta mängukaaslane teda oma vendade ees alandas (oli sunnitud alandama).

Elini suhted emaga on keerulised ja distantseeritud juba Eestis ning need lahenevad või muutuvad võrdsemaks alles siis, kui Elin täiskasvanuks saab. Ta ei tunne emaga lähedust, ema on vaid bioloogiline ema ning tüdruku tõeline kasvataja ja turvaisik on ikkagi vanaema. Ent ometi tahab ta püüda ka ema tähelepanu, ja tunneb (läbi kogu oma lapsepõlve), et ta ei ole piisavalt tubli, ei ole ega oska olla nii väljapeetud kui ema. Oma keerulisi tundeid ema (ja isa) vastu valab väike Elin Haapsalu-päevil välja oma „väikeste inimeste” peale, kes elavad aias mädarõikapeenras. Nendega ta riidleb ja tänitab, nende vastu on ta halastamatu, just nii nagu on halastamatu oma nuku vastu ka „Seitsmenda rahukevade” minajutustaja, kui ta oma nuku karistuseks maha matab.^[3]

Niisiis on Elin Toona Gottschalki mälestusteraamat kahtlemata Eesti pagulaste lugu, mille lugejaskond on tänu inglise keeles ilmunud algupärandile väga lai (pealegi valis ajakiri „The Economist” raamatu 2013. aasta parimate memuaarteoste hulka). Kuid samal ajal on see ka raamat inimlikkusest ja inimeseks kasvamisest kõige kiuste. See aitab mõista, kui oluline on ühe terve ja tervikliku inimese kujunemisel temast hooliva ja talle n-ö turvaisikuks oleva täiskasvanu roll. Väikesel Elinil oli vanaema Ella ehk Mämmä, kelle mantlihõlma külge ta klammerdus ja kelle sülle peitis pea, kui kuulis järjekordset häiret ja hävitajate lendu pea kohal. Päris raamatu lõpus, 2017. aastal kirjutatud järelsõnas eestikeelsele väljaandele tõdeb Toona Gottschalk: „Alles nüüd ma mõistan, et valgus, mille vanaema omistas mulle, oli tema enda sisemise valguse peegeldus.” (Lk 455.)

Elin Toona Gottschalki mälestusteraamat annab juhatust, kuidas otsida sisemist valgust iseenda sees ja märgata neid eluhetki, mis meile tõeliselt rõõmu valmistavad ja näitavad kätte selle, mille nimel tasub elada. See on hästi jutustatud lummav ja traagiline lugu, mis ei jäta kedagi külmaks.

^[1] Anne Valmas on avaldanud raamatu inglise keeles ilmumise puhul käsitluse „Eesti pagulasajalugu maailmale” („Sirp” 13. VI 2013).

 

^[2] „Olin tahtnud tulla Eestisse, kuid saabunud Venemaale.” (Lk 426.) Samasugust kahekordset kaotust ehk sügavat lahknevust mälus säilinud Eesti ja eest leitud maa vahel kirjeldab oma mälestusteraamatus „Otsekui tõlkes” Käbi Laretei.

 

^[3] Ka Made Luiga viitab oma arvustuses „Ärge jätke Elin Toonat pagulusse” („Sirp” 27. X 2017) ema ja tütre suhteid valgustades võimalikele paralleelidele Viivi Luige „Seitsmenda rahukevadega”.