Rahvalik ja lahe, hüva lugeda

Olev Remsu

 

 

 

 

Mart Kivastik: „Armastuse vormid”.

„Väike Öömuusika”, 2017.

 

Alustaks kaugelt-kaugelt. Juba Platoni ja Aristotelese ajast peale (ehk varasemastki?) jagatakse kirjandus (neil küll tragöödia/draama) kaheks: mimeetiliseks ja mittemimeetiliseks. Ja nüüd siis ei tehta seda üksnes kirjanduse, vaid kogu loomeviljaga. Esimene püüab tegelikkust jäljendada/peegeldada/matkida, teisele ei lähe realiteet suurt korda. Raske on määrata suhet, ent paljalt kõhutundega julgeksin oletada, et mimeetilisi teoseid on tänapäeval tublisti üle 95 protsendi. Varem, müütide ja legendide ajal, oli suhe ehk vastupidi. Mimeetilised on rahvalikud, mittemimeetiliste olemasolust paljud lugejad-vaatajad-kuulajad ei teagi, või kui on kokku puutunud, siis peavad neid suureks eksituseks. Üksikud mittemimeetilised taiesed on moodsalgi ajal kaunis kuulsad, neid ülistavad kunstivaldkondade ajalood.

Marcus Tullius Cicero defineeris vist esimesena mimeetilise kunsti olemuse: „Elu koopia, kommete peegel, tõe kajastus.” Sama hästi oleks ta selle triaadiga võinud iseloomustada Kivastiku tegemisi. Mina lisaksin veel helguse ja päikesepaistelisuse.

Kivastik sarnaneb autorihoiakult Oskar Lutsuga. Kivastiku tekstide atmo­sfäärist õhkub „Kevadet”, mille Toomas Paul on eepose staatusesse tõstnud. Headust, muhedust, rahvamehelikku ladnasust. Kirjutab Kivastik elavas kõnestiilis, mis on juba iseenesest elu peegeldamine. Sõnad, nagu marsa, mõnna, burks, friikad, kuuluvad loomult ja kooskõlalt tema teksti juurde, nagu ka vanemale põlvkonnale iseloomulikud käibekeele russismid (potšemu), keskealiste fennismid (mökki) ja nooremate anglitsismid (of course, meeting point).

Arvustatav kogumik „Armastuse vormid” sisaldab publitsistikat. Niisiis asju, mis tõepoolest eksisteerivad ja pole väljamõeldised, vähemalt ei pakuta neid väljamõeldiste pähe. Näiteks reisikirjad. Neid kirjutab ta laiast maailmast, Saksa­maast, Ameerikast, Egiptusest, aga lahkel moel ka Tallinna vanalinnast ja Võsust. Kivastik ei faktitse, tema vahendab oma laheda sulejooksuga muljeid. Ja kui ta harva tõsiasju esitabki, siis paneb need kursiivi: see pole minu oma, see on võõras! Nii on tehtud Bangladeshi-loo puhul „Lonely Planetist” võetud materjaliga. Tundub koguni, et Kivastik on teisel arvamusel.

Mõne paiga puhul on mul muid tähelepanekuid kui Kivastikul. Näiteks Kairo taksode kohta. Ikka võetakse auto rahvast täis, ja mind pani imestama, kuidas kohalikud teadsid alati väga täpselt maksta, ilma et oleksid taksojuhilt sõiduhinda kuulnud. Leidus lahkeid seletajaid. Kõik sõltus kellaajast, sõidu kestusest, sellest, mitmekesi taksos oldi. Ja taksojuht viskas saadud kupüürid üle lugemata kindalaekasse. Ka tema tundis spetsi ära.

Teiseks tahaksin öelda, et püramiide ei ehitanud siiski orjad, nagu võime näha Hollywoodi filmides ja nagu arvati vanasti, sest teisiti ei suudetud selle maailmatu töö ärategemist seletada. Uuemad uurimused näitavad, et asi on veelgi fantastilisem. Vaarao laskis endale (oletatava) hauakambri rajada tasu eest! Kõigepealt valmis vabade meistrite linnak, alles seejärel hakati põhitööd tegema. Leitud on arveid, millega vaarao finantsminister palgatuile maksis.

Kivastik vahendab aga muljeid, neid on lahe lugeda ja nende lahedus ei kahane ka üksikute komistuste tõttu. Mulle endalegi tundub täpsustamine tüütu tähenärimisena.

Kivastik on mõnus isemõtleja, ta seletab keerulisi asju lihtsalt ja populaarselt. Võib-olla veidi klišeelikult, aga mis sellest. Teooriatega keerutajaid jagub meil niigi ilmatu vägi (vaatan peeglisse), hea, kui keegi julgeb välja öelda oma, autoriteetidega kooskõlastamata arvamuse. Kivastik mõtleb näiteks, miks kunstis pole mõõtmist nagu spordis, kus kõik sentimeetrid, sekundid ja poodiumikohad on täpselt teada („BBB”). Aga ise kirjutab teisal festivalidest, kus edukamat rahvast aurahadega pärjatakse („Bonner Biennaale 2000”).

Või võtame muljed näitustest ja filmidest-näidenditest. Kivastik on filmi- ja teatrifänn, näitlejate austaja. Tükkide sisu analüüsimisele eelistab ta kirjutada sellest, kuidas etenduse ajal loožis veini jõi ja vaheajal uue portsu järel käis. Dostojevskit vaagides („Idioot”) kirjutab Kivastik tolle mängukirest. Kas kipub kolletuma?

Mina isiklikult olen seisukohal, et näitlejate jumaldamine viib teose mõistmi­sest kõrvale ja näitlejate kultusesse nakatamist õhutavad produtsendid. Film võib ju aia taha minna, ent osatäitja kaunist välimusest, nagu ka tema eraelust, võib ikka jahuda.

Esialgu mind see suurt ei häirinud. Ent kui ma lugesin leheküljelt 256: „…nagu Jack Nicholson Kubricku „Shi­ningus”, enne kui naist kirvega taga hakkas ajama”, siis tekkis tõrge. Nii ei tohi! E-i t-o-h-i! Ma tean isegi filmiõppejõude, kes tegelase nime asemel kasutavad seda kehastava näitleja nime, ent niisugune pruuk on totaalselt primitiivne. Kuskil olgu rahvalikkuse piirid! Niisiis ütleme: nagu Jack Nicholsoni mängitud Jack Torrance Stanley Kubricku „Hiilguses”.

Aga Kivastik meenutab ka Irakli Kvirikadze „Ujujat” („Spordimehe hing”). Nii talle kui mulle on see film pakkunud vapustava elamuse. Tean selle taiese pisi-pisikest, ent läbi ja lõhki elitaarset austajaskonda, nüüd peaks Kivastikugi punti tõmbama. Soovin, et ta nõustuks!

Rohkem kui filmindus seob mind Kivastikuga Tartu-armastus, mida arvustatav väljendab palas „Tartu kood”. Minu meelest on see kõige kivastikulikum jutt. Mulle on Tartu jäänud kodulinnaks, ehkki ma ei ela seal juba mitukümmend aastat, ma võiksin ennast iseloomustada nagu Indrek Hirv (kui tema mõnda aega Tartust eemal resideerus) — paguluses tartlane.

Kivastik portreteerib oma mõnusal moel minuaegse Tartu käilakujusid Vaino Vahingut, Mati Unti, Evald Hermaküla, Madis Kõivu. Taas on osanud Kivastik vältida trafaretsust, ta jagab linna suurmeestele tunnustust oma individuaalsel, labusal viisil. Sealjuures valgustab ta isiklikkegi vahekordi.

Nagu ikka, pole Kivastikul mitte mingit alt üles vaatamist. Autoriteetidest tunnustab ta ainult krahv Athost, keda ta siin-seal tsiteerib, nagu ka d’Artagnani. Ei mingeid Voltaire’e, Ecosid, Derridasid, vaid ainult musketärid, kes koolipinki ei nühkinudki. Siin väljendub Kivastiku isikupära, ta pole üritanud ennast ehtida võõraste sulgedega.

Oma isiklik arvamus on Kivastikul praeguse plejaadi suurtartlaste kohta: tsäuh-tsäuh on pildid kribatud põlvkonna­kaaslaste Merca, Hannes Varblase, Priidu Beieri, Enn Tegova jt kohta, kõiki neid tean minagi kaunis hästi. Pühakodade seisusesse on tõstetud eelistatumad lõõgastuskohad „Viinahavva”, „Illegaard” ja teised. Ausõna, täpselt nagu legendide Pariisis. Kõigisse ja kõigesse suhtub Kivastik kamraadlikult, kõik on kirja pandud nõtke randmega, paari suletõmbega. Portreteeritakse ka ülekohtuselt vara lahkunud Jüri Ehlvesti, keda ta võrdleb Ivo Schenkenbergi ja Juri Gagariniga. Kivastik kirjeldab, kuidas üks tüdruk lõi Ehlvestile „Viinahavva” kõrtsis õlle­kruusiga pähe, nii et novellisti veri voolas mööda Vallikraavi tänava rentslit Hansapanga kanalisatsiooniauku.

Ja muidugi ei saa mööda Matti Miliusest, kelle olemust jätkub mõistatada mitmel põlvkonnal. Mina olen kirjutanud, et Matti tuntusel oli kaks nurgakivi: siirus ja kordumatu eripära. Teineteisest sõltumatult oleme selles asjas Kivastikuga ühel meelel. Ma söandaksin lisada, et Kivastikuski on ehk tiba Miliust. Kirjaniku kunst seisab valikus, esmalt, kuidas, ja seejärel, millest rääkida. Kivastik teeb reportaaži Miliuse matusest. Kõigepealt nendib, kuidas Tartu tühjeneb — enam pole Linnart Mälli, Aleksander Müllerit, ja nüüd äkki kaob suur tükk Tartut koos Miliusega. Ja miks ei ole matusel presidenti, linnapead? Tõsi, kohal on olulisemad persoonid: Doris Kareva, Peeter Volkonski, paljusid nimetab omainimene Kivastik kas hüüd- või eesnimega, nõnda teeb ta nad meilegi lähedasemaks.

Mõni asi on Kivastikul üle jõu käinud, näiteks ülikooli olemuse lahkamiskatse („In memoriam, alma mater Tartuensis 1632—2011”). On probleeme, millele rahvalikkusega ligi ei pääse. Ent taas on Kivastik portreteerinud iseennast, teinud seda ausalt, oma nina upitamata.

Ilmselt võlgnen ma seletuse, kuidas tulin mõttele juhatada see lugu sisse Platoni ja Aristotelesega.

Idee andsid selle raamatu erandlikud kirjutised Valev Seinast ja Peeter Allikust (vastavalt „Punase näoga kuninganna” ning „Kunstnik ja tema kana”).

Jutt sellest, kuidas minategelasel paluti varastada Valev Seina maal, on mittemimeetiline. Niisugust asja ei saa põhimõtteliselt olemas olla. Platonilt oleks Kivastik selle eest kõvasti sugeda saanud, Aristoteles oleks ehk läbi sõrmede vaadanud. Mina söandaksin öelda, et mimeetilisuse mõõdupuu ei määra tegelikult taiese kvaliteeti, head ja halba leidub mõlemal pool rindejoont. Ent ikkagi kehtib kingsepa ja liistude reegel ning pala Valev Seinast ei kuulu Kivastiku pärlite hulka.

Mitu Peeter Alliku tööd hakkavad mulle koledasti vastu, tema „Oksendav tüdruk” ripub mul tülgastavalt silme ees, olen püüdnud sellest lahti saada, aga kuidagi ei saa. Kivastik kirjutab Alliku kohta: „Võiks arvata, et kui kunstnik on vähemasti piltides jõhker, verejanuline, groteskne, tsipa napakas, siis on ta halb inimene. Seda oleks tõesti huvitav teada, kas ta on hea või halb inimene, teise sisse ju ei näe. Aga kui olekski, mis tähtsust sellel on, pildid on jõhkrad nii ehk naa, eranditult.” (Lk 118.)

Päris hea on olla kellegagi ühisel arvamusel, nagu praegusel ja mõnel teiselgi juhul Kivastikuga.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood