Rohujuure tasandil
Detsember, 2016
Pjotr Kruger ei vajanud äratuskella. Ta jõudis kontserni sisehoovi varavalgel, avas garaažiukse, vahetas viledaks kulunud teksad töötunkede vastu, pani saapad jalga, nokatsi pähe. Pjotr — üldiselt kõikidele Petja — oli punase pea ja hõredate vurrudega, ei noor ega vana, kuivetu — polstrit polnud kehal ollagi. Ta avas kusagilt leitud sigaretitoosi ja süütas plotski. Päikesekera hakkas pilvede vahelt kumama, oli juuli algus. Ilm ei tõotanud tulla kuigi kuum, võis ka sadama hakata. Один хуй, isegi parem. Petja päris ootas seda.
Välja ilmus Borja, kiire sammuga sünge vend, varem sõitis vist merd. Tema järel loivas Paša, hülgevuntside ja pika lakaga vana freesija. „Привет бездельникам!” Paša ütles seda alati, iga jumala hommik. Lõpuks saabus Maksim, noorim, aga staažikaim, seega tähtsaim, just tema juhtis suuremat kaubikut.
Borja, Paša ja Maksim olid vanad olijad, moodustades oma brigaadi, rügasid ülemuste nähes tööd teha, muul ajal molutasid niisama. Tõprad said hulga rohkem raha kui tema, Petja, neil oli eraldi arvestus oma objektide järgi, endil oli sigarettigi kahju anda! Сволочи коммуняки, kommarid, noh.
Petja sülgas, läks vaatama, mida prügikonteinerist leida võiks. Vahel oli seal mõni tühi plastpudel, teinekord mingit muud träni, väike kohver või tõukeratas, mida turul maha parseldada. Nädal tagasi leidis Petja sealt musta T-särgi, täitsa korras särk, aga rinna peal pealuu ja säärekondid, английскими буквами — Megadeth. Prillidega intelligent, эстонец, oli muianud: see olla Ameerika prügimetalli bändi nimi, samuti tähendavat kogusummas ühte miljonit surnut tuumasõjas. НУ блин!
Petja istus uuesti pingile, pani uue pläru ette ja jälgis, kuidas hoovile sõitis kaks džiipi — üks uhkem kui teine —, mõlema roolis nooruke секретарша. Küll ikka teenivad oma vulvaga — terve Volvo! Ебать ту Люсю! Kunagi oli Petjal selliseid litsakaid jalaga segada. Siinsamas lähedal, Koplis — Elavate ja Surnute pargis — pargipingi peal — крошка sülle… või siis püstijalu.
Kuhu see imeliku nimega intelligent jääb? Так, keeraski sisse oma Nissaniga. Normaalne mees, see uus paarimees, черт его знает, kust ta tekkis — endine siidikäpp, aga saab täitsa hakkama. Hea, et intelligendil on load, nii on neil oma kaubik, tööotsad ju linnast väljas. Looduses närv puhkas, hing oli rahul, puhas selge väli, ei mingit möga.
„Tere, начальник!” ühmas Petja, kui eestlane lähemale jõudis.
„Смирно!” hõikas intelligent komandöri häälega. Petja hakkas naerma: „Серьёзно?”
Mina jäin oma naljaga igatahes rahule — Petja ei naernud kuigi tihti. Sain tunked selga, saapad jalga, suitsu suhu, istusin Petja juurde.
„Mis meil täna on?” küsisin.
„А я ебу?” mühatas Petja. Minu kord oli turtsatada. Petja ropendas kogu aeg — nagu iga tavaline vene мужик — ja see ei kõlanud põrmugi ropult. Võib-olla kellegi kõrvus kõlanuks, minu kõrvus mitte. Võta ühelt lihtsalt vene mehelt ära tema matt — mis talle alles jääb? Ни хрена, пустая душа!
Hemingway kirjutas lihtsast vanamehest, kes püüdis kala ja mõtles: „Mõtle ainult ühe asja peale. Selle peale, mida sa praegu teed.” Küllaltki õige filosoofia. Petja oli üsna sama masti mees, ta ei vaevanud pead liigsega, ei muretsenud homse pärast, vaid elas enamasti olevikus nagu laps või pühak. Ta oli ehk elu jooksul paar raamatut läbi lugenud. Ometi oli minul talt mõndagi õppida, Petja pakkus rohkem huvi kui mõnigi koolitatud karjerist — pestud ja lakutud. Selliseid olin piisavalt näinud, nende kohta teadsin niigi, mis neil peas mõlgub. Peamiselt see, kuidas näida teistest parem — iga hinna eest, peaaegu ükskõik millise hinna eest.
Laadisime kaubiku varustust täis, käivitasin mootori, keerasin hoogsalt hoovist välja — sõit! Jaatasin oma tegevust jäägitult: masin allus mulle, mõttetule intelligendile! Olin oma elu jooksul ka midagi tarvilikku omandanud! Muidu oleks Petja tahtnud roolis olla, aga ta juhiluba oli aegunud, polnud raha, et seda uuendada.
„Kuule, Petja, olen ikka tahtnud küsida, kust sa sellise šefi nime said nagu Kruger?”
Petja oli hetke vait, siis poetas: „See huvitab sind küll! Этa военная тайна.” Ootasin lisa, aga seda ei järgnenud.
„Нерусский человек ты, verstehen?”
„Я-то ферштейн,” mühatas Petja. Teda huvitas hoopis liiklus, ta nimetas automarke, kirus eitesid roolis, hüüatas ikka ja jälle „Блядь!”, kui punase tule taha seisma jäime. Tema sõimlemine oli kaugel tigedusest, lihtsalt selline väljahingamine.
„Palju sul neid lapsi oligi?” küsisin edasi.
„Neli. Уже пять внуков,” vastas Petja emotsioonitult.
„Ну живёшь! Kas nad ei toeta sind? Raha ei paku?”
Petja ütles, et lastega ta ei kohtu, pole teisi juba aastaid näinud. „Kакая польза от них? Neil on sind vaja vaid nii kaua, kui neil endil on kasulik. Не больше.” Petja hääles polnud vähimatki kibedust.
Keerasime vanalt Haapsalu maanteelt ära kitsale augulisele teele, jõudsime Kulna külla.
Rohtukasvanud plats, mõned kasvuhooned, kahekorruselised paneelmajad, taamal puude taga üksikud eramajakesed. Mahajäetud kauplusehoone juurest pidime kell üheksa peale võtma Armini ja Janari, noore odava tööjõu.
Kumbagi polnud näha, neil oli tõsiseid raskusi ärkamisega. Poisid polnud täisealisedki, paar kuud oli puudu. Mangusid suitsu, vahel oli neil pisut raha, siis palusid osta kuuspaki õlut. Mõlemad ootasid pikisilmi palgapäeva: Armin tahtis uut iPodi, Janar aga iPadi — selleks nad olidki tööle tulnud. Nad viilisid, kuidas oskasid, Armin tegi rohkem, Janar istus igal võimalusel, oli enamasti magamata, öö läbi arvuti taga passinud. Petja kutsus neid pioneerideks, pioneerid omakorda hüüdsid Petjat Tankiks.
Platsile ilmus kaks eelkooliealist poisikest.
„Armin magab. Ta kohe tuleb,” teatas üks mehike. Poisikesed näisid olevat suhtlejad tüübid.
„Tohoh. Arminil on noor ema,” ütlesin siis endalegi ootamatult. Olin Armini ema nende maja hoovil näinud — noor ja sale salkus juustega naine, hommikumantli väel, kohvitass ühes, suits teises käes. Ta oli Armini sünnitanud seitsmeteistkümneaastaselt.
Poisike mõtles veidi ja ütles siis: „Armini ema on minu ema ka.”
Pidasin omakorda aru, küsisin ettevaatlikult: „Isa on ka?”
„Isa on Soomes. Kasuisa. Nad läksid tülli,” teatas teine poisike asjalikult.
Armin astus lähemale, pea kiilaks aetud nagu Makarenko koloonias. Ta ööbis aiamajakeses koos aasta noorema plikaga.
„Sai tüdruku seljast maha,” porises Petja eesti keeles.
Parkisin kaubiku raudteeülesõidukoha äärde teerajale. Põllküla. Ei ühtki heli. Üksik telliskivist majake, kaugusse kaduvad raudteerööpad, nende ääres kõrgeks kasvanud hein, segatud umbrohuga — naadid, vesihein, takjapõõsad, hanemalts, kõrvenõges, mida kõike seal ei kasvanud. Päike oli kergelt vine sees, alla paarikümne kraadi, soe tuuleke, ideaalne ilm.
Tirisime trimmerid välja, tankisime need õli- ja bensiiniseguga, lõikusime jõhve parajaks, sidusime vestid selga, trimmer vesti külge konksu otsa, kindad kätte, kaitseprillid ette, siis tõmbasime trimmerid mürisema.
Tundsin, justkui oleksin pool elu seda tööd teinud — polnud siin hullu midagi, jaksasin küll. Olin omandanud Petjalt õige asendi, trimmer olgu sobival kõrgusel, et ei peaks selga painutama, õlgu pingutama — edasi muudkui niidad ja tantsid, õõtsutad end paremalt vasakule, vasakult paremale. Petja ei rabelnud nagu Borja või Maksim, liigutas end mõõdukas tempos, sammus sihikindlalt edasi nagu saatus. Nõndamoodi vihtusid vanasti talumehed vikatiga puisniidul heina teha. Petja paistis eemalt nagu põline Preisi sõdur: rohtu langes nagu loogu, tema järel lookles heinas paarimeetrine vagu.
Ma ei tahtnud Petjast maha jääda, võtsin end sobiva kõrvalvahega sappa ja tegin esimesed tõmbed. Algul oli raske käima saada, ent peagi kujunes sobiv rütm: keha töötas, aju puhkas, mõtted hõljusid ringi nagu treeningul. Mõne aja pärast saabus transilaadne seisund, mida endamisi nimetasin töökarmaks, meditatsiooniks. Eelmises elus paiknesin klaasist majas, ekraan silme ees. Olin tähtis, mul oli väärikas ühiskondlik staatus. Maksin jõusaali eest, et kaalu langetada. Mängisin partneriga tennist. Enamiku ajast aga istusin kontoritoolis või konverentsisaalis või lennukis. Nüüd liigutasin oma keha päev otsa värskes õhus ja mulle maksti selle eest. Tõsi, vaid alampalka — mitu korda vähem kui varem —, aga antud hetkel ei teinud see mulle muret.
Me ei peatunud Petjaga enne kui kolmveerand tunni pärast, et trimmereid tankida. Siis jõime vett, tegime suitsu ja lasime jällegi trimmeritel müriseda, kuni meiepoolne raudtee äär olid niidetud esimese elektripostini. Rinnuni rohu asemel paitas silma puhas lagendik, langenud rohi lebas rõske kihina maapinnal. Olime teinud kasulikku tööd — rongijuhtide ja autojuhtide vaateväli oli nüüd lage ja takistusteta.
Pioneerid polnud oma tükist pooltki puhtaks teinud, istusid kaubiku juures ja näppisid oma vidinaid, pöidlad muudkui liikusid. Ega nad polnud millegi poolest erilised, samamoodi hüpnotiseeritult jõllitasid oma ekraane ministrid, ärituusad, meediategelased, beibed, pagulased — kes tahes, kogu inimkond.
„Miks me ei tööta, raisk?” tegin kurja häält. „Stand up and fight!” Pioneerid vaid muigasid kergelt, polnud ma ju ülemus, lihtsalt muhe vana.
„Viitsid, käiks poes ära,” küsis Janar ja tõstis silmad oma nutika ekraanilt. „Kõht on maru tühi.”
„А хули poodi?” mühatas Petja. Lonksas oma pudelist vett, kraanivett, see oli tema пиво. Tal polnud iial suutäitki hammustada, ega ta poleks ka minult võtnud, kui oleksin pakkunud. Ka pioneeridele polnud emad ivakestki kaasa pannud. Avasin oma karbi, kus garneeringuga võileivad — sellised suudlusega võileivad, Ingli valmistatud.
„Ei lähe praegu poodi. Tehke oma lõik ära. Ülemus on varsti siin.”
Pioneerid ei vastanud midagi, Janar oli ülimalt süvenenud mingisse arvutimängu, kehastades täielikku keskendumist.
„Mis pagana värk see veel on?”
„See on „Counter-Strike”,” elavnes Janar. „Maru põnev action, palju erinevaid map’e, erinevad kohad ja riigid. Oled kas terroristide seas, need peavad eemaldama politsei erirühma ja panema pommi. Või siis oled politsei erirühmas ja pead kõrvaldama terroristid, tegema näiteks pommi kahjutuks või päästma pantvangid. Ma mängin praegu ühe kreeklase vastu.”
„Varsti saate armeesse, poisid! Saate reaalajas relvast tulistada!”
Istusin autosse, panin raadio käima. Rääkis naisminister. Euroopa südames oli toime pandud järjekordne terroriakt. Tundsin ministrit hästi — keda ma ei tundnud? tundsin neid kõiki —, minister väljendas nördimust ja valis ettevaatlikult sõnu.
Tegin suitsu ja vaatasin, kuidas Petja korjas metsa ääres taimi, palderjanilehti või kes teab mida. Petja ei püsinud naljalt paigal. Korraga keeras kontserni logoga sõiduk meie kaubiku kõrvale. Vanem töödejuhataja Aksel Hani tuli autost välja ja pani suitsu ette, mina istusin edasi. Mulle tuli küll meelde, kes ma olen, aga istusin ikkagi edasi. Hani oli kõverate jalgade ja kiilaneva peaga onkel, kissis silmade ja kimeda häälega. Hani oligi tema pärisnimi.
„Kas tahad sada eurot trahvi saada? Teed autos suitsu!”
Esiuksed olid pärani lahti, astusin autost välja ja laususin: „Vabandust, ma ei teadnud.” Teadsin, et kõik tegid autos suitsu, Hani ise, Borja, Paša ja Petja — kõik.
„Kaubikus on keelatud! Tahad trahvi saada?” Ütlesin, et ei taha. Milleks vaielda selle hanega? Tõsi, ma polnud temasugust kaua näinud, aga mõistsin teda täielikult. Edasi käis mees tähtsa sammuga mööda objekti, käskis meil lõpetada ja sõita Ämarisse lennubaasi.
Seisime seal täisvarustuses, trimmerid kõrval, muruplatsi ääres, vasakul avar lennuliiklusala ja baasikaitserajatis koos angaariga. Meie vastas kolm USA laigulises vormis sõjaväelast, baretid peas. Aksel Hani küsis kange keelega midagi area kohta. Ameeriklased rääkisid, et rohu sees on kaablid, olgu me nendega ettevaatlikud. Mulle meenusid äkki päevad kuulsas West Pointi sõjaväeakadeemias Hudsoni jõe ääres. Olin see seal ikka mina?
„I understand that we have to be careful with cables, but otherwise we are free to go everywhere. Is that correct?”
Hani võpatas, kõigi pilgud pöördusid minule. Ameeriklased kinnitasid, et nii see on. Borja, rätik pähe seotud nagu džunglisõdalasel, tegi suu lahti ja küsis asjalikult ja hea hääldusega: „How many cables do you have?” Vaat sulle säh!
Me töötasime mitu tundi järjest nagu masinad, puhastasime hoone ümbrust, künkaid ja kraave, moodustasime ahelikke ja kammisime läbi kogu platsi. Kell hakkas kuus saama, kui Hani astus ligi ja lasi meil minna. Mees oli kogu selle aja eemalt jälginud, kuidas me töötame. Väike jupijumal — прапорщик, lipnik, Oberfähnrich, sergeant — sellised ei tüdine iial.
Borja viskas põlle eest, pühkis higi, röögatas: „Всех зарежу, всем кровь пущу!” See oli mehe traditsiooniline kild pärast tööpäeva. Pioneerid olid surmväsinud, nad ei jaksanud enam telefonegi näppida.
Jälgisin üha maanteed ja hoidsin rooli, Tallinn ja ummikud polnud enam kaugel, midagi läks silma, hõõrusin, aga silm läks uduseks ja märjaks. „Aera nutta,” ütles Petja kõrvalt lohutava häälega. Ei, ma ei nuta, Petja. Kuni viimaks istusime Petjaga hoovis, tegime enne kojuminekut pläru.
„Сегодня ещё надо заработать,” ohkas Petja. Ta jalad ja selg olid ikkagi valutama hakanud. „Lõpeta ära! Mida sa veel tahad teha?” Petja ütles, et suitsu ja muu jaoks on vaja taarat korjata. Meenus, et mul on auto pagasnikus paar kilekotitäit taarat, nii Petjale ütlesingi.
„Хорошо, я провожу тебя.” Sammusime autoni, Petja võttis kilekotid rahulolevalt vastu, siit tuleb ligi viis eurot. „Звони, когда скучно.” Lubasin, et helistan, kui igav hakkab.
Ingel tegi ukse lahti, kollased juuksed, rohekas kleidike, lühike veidike: „Minu töökangelane saabus!” See polnud iroonia, ma ju tundsin oma Inglit. Ingel oli ingel. Mees oli ikkagi saabunud töölt. Mitte enam ülikonnas, kõrge päevapalgaga, aga ta vähemalt tegi midagi. Ei kolanud ringi nagu siis, kui oma kõrgelt positsioonilt kukkus. Ei istunud rusutult kodus sooviga end ära tappa, kui oli oma säästud kasiinos maha mänginud. Nende summade eest oleks saanud Hispaanias talvituda. Või lihtsalt mõnda aega lahedalt ära elada. Nüüd aga — hüvasti puhkused Prantsuse Rivieras, enam ei saa isegi Türki või Bulgaariasse. Ometigi olime peaaegu õnnelikud. Nagu kunagi noortena pisikeses kahetoalises korteris peost suhu elades. Raskeid hetki oli olnud meil vastupidi just varem, siis kui teenisin kõvasti, aga kulutasin rohkesti, sõitsin ringi, olin pinges ja närviline või purjus. Ingel tegi stseene ja esitas süüdistusi — täie õigusega —, mina karjusin vastu. Mitu korda olime lahutuse äärel. Nüüd olin taltunud, ei kippunud kusagile, lebotasin pärast tööd rammestunult kodus, peaaegu kõigist sõltuvustest vaba. Olime nagu kõikvõimalikke katsumusi üleelanud paar, kes hoiab seda enam kokku, ehkki haavadest on armid alles.
Avasin heleda õlle, nautisin igat sõõmu nagu nektarit. „Täna on Mehhiko pajaroog,” hõikas Ingel köögist. Ingel hoolitses, pidas mind üleval, ta ei olnud mind maha jätnud. Ehkki kogu maailm oleks talle õiguse andnud ja tahtjaid oleks jagunud. Varem maksin mina kõige eest, nüüd siis tema. Kas see polegi just õige abielu, et kord abistab üks, kord teine? Ja me kallistasime taas nagu noored armunud. Kasutasime omi hellitussõnu, mis igal paaril veidi isemoodi. See vist oligi armastus — võttis päris palju aega, et sest lihtsast asjast aru saada.
Ingel läks nagu tavaliselt vara magama, öeldes: „Algab sinu kvaliteetaeg.” Ilmus aga järsku porgandpaljalt ukselävele: „Olen ma ikka veel kena? Vaata nüüd erapooletult, ega ma paksuks pole läinud.” Püüdsin vaadata erapooletult: täielik kuldlõige, proportsioonid paigas, igati vormis, isegi parem kui varem. „Oled oma vanuseklassis idapoolkera parim!” Ma ei valetanud, olin siiras, mulle polnud enam kedagi teist vaja.
Ma ei teinud muud, kui klõpsutasin kanaleid. Sattus hea film, kus DiCaprio mängis vintsket Zimbabwest pärit selli nimega Danny, kes muudkui mõtles, kuidas kätte saada ühte suurt roosat teemanti. Teekonnal läbi kodusõjast vaevatud Sierra Leone oli tal ees metsikult takistusi, mässulised tapsid kõiki valimatult; sisse tuli naisliin: ameeriklanna Maddy, ajakirjanik, kes tahtis teemandiärist lugu teha — ikka selleks, et maailma veidigi paremaks muuta, aga küünik Danny ei hoolinud sellest mitte üks põrm; lõpuks oli vereteemant käes, aga pahad olid Dannyt surmavalt haavanud, nii jõudis mees äratundmisele ja loovutas ülihinnalise vääriskivi süsimustale Solomonile, et too otsiks üles oma pere ja pääseks sealsest põrgust; siis lebas Danny seal Aafrika pinnal, katsus mulda sõrmede vahel, helistas veel Maddyle New Yorki: „Kahju, et sind siin ei ole, siin on nii ilus vaade…”, ja suri.
Nii see ongi: jahid ja jahid midagi — teemanti, raha, karjääri, kuulsust —, oledki juba kätte saanud, aga järgmisel hetkel oled kõigest ilma.
Kobisin ettevaatlikult Ingli kõrvale, nuusutasin ta lõhna ja suudlesin teda hellalt. Ingel tegi läbi une õrna häält. Pugesin talle võimalikult lähedale kaissu ja tundsin lausa jumalikku lähedustunnet. Nagu olnuks me ainult kahekesi kusagil kosmoses. Just selline võiks olla ideaalne surm: hoiad armastatust kinni ja lahkute üheskoos teispoolsusse. Kunagi. Esialgu tahtsin veel edasi võidelda, elus püsida, Ingliga koos vananeda. Sest ka Ingel oli nõus minuga koos vananema.
Jäin magama nagu laps, mitte nagu varemalt, kui ei saanud kuidagi ilma unerohuta. Magus uni, kuni vastu hommikut hakkasin nägema unenägu. Suur saal, pidu vist juba läbi ja kõik tundus kuidagi imelik. Ingel oli justkui samuti seal, aga ühtäkki oli ta kadunud. Inimesed hõljusid mööda või ei tahetud minuga rääkida. Laudadel valitses tühjus, otsisin drinki ja liikusin järgmisse saali, seal kordus sama. Märkasin, et pintsak on seljast kadunud. Läksin paanikasse, kellegagi tekkis konflikt, mind visati välja, olin ilma raha ja dokumentideta. Täiesti võõrad tänavad. Keerasin üha järgmisse ja järgmisse tänavasse. Ikka see võõras linn. Küsisin teed mingilt mehelt, kes vehkis mu näo ees, irvitas jubedalt. Üritasin teda tabada, ta libises eest ja äkki kerkis õudne, kuratlik nägu otse mu silme ette…
Kargasin oiates ärkvele, tõusin istukile — oma voodi, Ingli hääl kõrvalt: „Kas nägid paha und? Sa elad lihtsalt unes oma hirme läbi. Pane nüüd pea uuesti padjale.” Ma panin, suutsin uuesti uinuda ja nägin hoopis meeldivamat unenägu — kuldsete juustega tüdrukust.
Niipea kui Petja ukse avas, hüppas Njusja kohe vastu: „Njäu, njäu, kurnjäu.” Petja silitas teda hellalt: tõin, tõin midagi, sulle tõin ka. Njusja oli verinoor emane vöödiline kass, kelle oli toonud Ksjuša. Petja ja Ksjuša olid hulk aega koos elanud, nüüd käis naine siin, kuidas jumal juhatas. Enamasti küll siis, kui Petjal oli palgapäev. Kuid suurem osa palgast läks kohtutäiturile. Niipea kui Petja oli kaotanud komplekteerija koha, ei suutnud ta tasuda järelmaksu kogu kodutehnika eest, mis nad Ksjušaga olid soetanud.
Njusja, kõhn kiisu, muudkui hõõrus ennast Petja jalgade vastu ja nurrus nagu mootor. Petja valas talle kefiiri ja avas konservi „Räim tomatis”. Täna polnud paha päev, tuttav „Maxima” laomees Dima, keda Petja varem oli laost pihta pandud bensiiniga varustanud, oli poetanud tähtaja ületanud toidukraami, ühest prügikastist aga leidis Petja imekombel terve jupi suitsuvorsti.
„Ешь давай,” ütles Petja kassile, kes väänles ringi ega suutnud rõõmust peremehe saabumise üle kuidagi rahuneda. „Kui mulle kõlbab, siis kõlbab sullegi. Ise selline kribal. Mina teen päev otsa rasket tööd, sina magad päevad läbi,” rääkis Petja kassile.
Mees keetis tatart, lõikas vorstikuubikuid sisse ja asus aeglaselt sööma. Ta sõi vaid kord päevas nagu indiaanlane ja mälus aeglaselt. Tegi siis teed ja läks rõdule suitsu tegema. Petja elas päris Lasnamäe lõpus ühetoalises korteris, see jäi talle pärast Mašast lahkuminekut. Vähemalt oli katus pea kohal, ta ei pea magama keldris nagu mõni bomš, kellega Petja prügikastide juures maid jagas. Tuli lihtsalt leppida sellega, mis olemas oli. Mida ta muidu teeks? Petja oli töötanud nii kaua, kui ta end mäletas — töökohti ja ameteid ei jõudnud üles lugedagi. Varem võttis ta palgapäeval viina ega saanud hommikuti maast lahti. Või viskas tal lihtsalt kopa ette. Või oli mõni ülemus eriti vastik скотина. Tõprad olid nad enamasti kõik, olgu eestlased või venelased, vaid mõni üksik oli normaalne. Petja võis tööd rabada, aga ei talunud lõugamist, seda, kui ta peale karjuti. Ometi oli häidki aegu, aastate eest sõitis Petja suure kalluriga Uuralites, seal alles teenis! üldse mitte vähe. Hiljem Eestis veoauto peal oli samuti заебись! Oleks teadnud, milline ерунда Eestis käima läheb, oleks Uurali kanti ehk jäänudki.
Njusja oli kõhu täis söönud, keeras end Petjale sülle, otse kubeme peale. Emane olend oli talle seltsiks! Kiisu oli tegelikult kiimas, lohistas aeg-ajalt oma märga taguotsa mööda põrandat. Petja tundis Ksjušast puudust, igatses naise kumeraid vorme ja pehmeid volte. Naine ei tahtnud küll viimasel ajal kätte anda, üldse läksid nad iga väikse asja pärast tülli. Ksjuša jõi päris palju, üha sagedamini, Petja aga ei võtnud enam õlutki, puudus raha ega olnud tahtmistki. Joomisest ei tulnud midagi head, sai ka ilma, ainult pisut tubakat oli tarvis, midagi pidi ju jääma.
Petjal tikkus uni silma, aga siis algas seriaal, kus pilku köitis nooruke ilus naispeategelane Nastja, selline malbe, veidi vormikas, igati meelepärane, just Petja maitse järgi. Naisel oli peigmees, jõuline Ilja, heal järjel ja puha, kes lubas maad ja ilmad kokku, nii hakkasid Nastja ja Ilja kokku elama ja kõik tundus ilus, aga mitte kauaks, sest Ilja oli haiglaselt armukade, läks vägivaldseks, peksis Nastja eelmise peika läbi ja lasi siis Nastjagi vastu rusikad käiku, kuni Nastjal ei jäänud üle muud kui plehku pista; vaid hädavaevu pääses ta lõunasse viivale lennukile, sest Ilja oli tal peaaegu kannul; kusagil Krimmis üritas eluvõõras Nastja end sisse seada, teda tabasid igasugu katsumused, pealegi oli Ilja naise asukoha välja uurinud, juba tormaski raevunud mees mööda linnakest ringi, ajades naise jälgi nagu verekoer… Sellega jagu lõppes.
Enne uinumist püüdis Petja meenutada, kui palju ta oma naisi oli peksnud. Mašale andis küll vahel tohlaka, kui too kaagutamist ei lõpetanud. Aga Ksjuša kippus teda ennast ründama, tuli kallale nagu emakalkun, Petjal oli tegu, et end kaitsta.
Petja jäi teleka ette magama ja nägi unes, et istub hiigelsuure soomuki roolis, ees laius lõputu tee, vasakul hämar tühermaa, paremal pool sügav karjäär. Kõrvalistmel vaikiv noor naine, kes meenutas seriaali Nastjat. Sõit kulges, kuni korraga jäi sõiduk seisma, mootor suri välja. Mis oli väga halb, Petja tundis õõvastavat hirmu. Naine libistas end sõidukist välja, oleks peaaegu karjääri kukkunud, Petja jõudis tast kinni krabada, hoidis naist embuses ja tundis suurt hellust, kuid naine kiskus end lahti ja sammus tühermaa poole, kuigi Petja hüüdis, et ära mine. Naine kaugenes üha, kadus silmist, Petja jooksis järele, kuni lendas alla sügavikku. Silm ei seletanud eriti midagi, vaevu eristas ta lebava naisekeha piirjooni. Ta küünitas end sinnapoole, äkitselt oli naine haihtunud, tema asemel oli hiiglasuur putukas, järgmisel hetkel tundis Petja valusat torget…
Petja ärkas ja nägi, et Njusja oli talle küüned sisse löönud. Kass ronis Petja rinnal, rohelised silmad kiirgasid nõudlikult.
Peaaegu terve suvi möödus sama stsenaariumi järgi. Petja kolas vabal ajal mööda prügikaste, tuli kuidagimoodi omadega välja. Ise vedasin end reedeti linna — kohvikusse ja baari —, et kuulda, mis seltsielus juhtunud on. Lootsin, et kõigeväeline seal kõrgel hindab mu pühendumist, et ma tulen kellelegi meelde ja keegi teeb hea ettepaneku, millest ma ei kavatsegi keelduda. Petja mõtles sageli, et peaks juhiloa korda ajama, oli tal ju varem veokijuhi luba olemas olnud. Võiks minna vanema poja Vitja juurde в Финляндию, saaks järsku auto peale. Подальше от этого всего.
Hommikuti valdas mind vaikne rahu, kui silmasin punastes tunkedes Petjat hoovis istumas või ringi tatsamas. Sõitsime linnast välja raudtee äärde: trimmerdasime, trimmerdasime ja trimmerdasime. Enamalt jaolt saime töötada omas tempos, siis lihtsalt istusime ja puhkasime, oodates käsku liikuda järgmisele objektile. Rääkisime tühjast-tähjast, vaikisime, mõistsime teineteist poolelt sõnalt. Tavaliselt oli mul kaasas mõni Bukowski raamat, see tundus mulle parasjagu sobiv lektüür. Kui Petja küsis, mida ma loen, siis rääkisin, et autor oli üks omamoodi sell, kes rügas peenraha eest teha kõiksugu töid tosinas linnas üle kogu Ameerika. Muul ajal jahtis naisi ja jõi vahetpidamata — sellest ta siis kirjutaski ja sai üle ilma kuulsaks. „Хорошо, потом расскажешь,” võttis Petja asja kokku ja suundus oma ringkäigule raudteekraavi, kust leidis mõnegi purgi või plastpudeli. Tõeline looduse sanitar.
Pioneerid enam näole ei andnud, Armin helistas ja teatas, et kasuisa saabus Soomest ja viskas nad majast välja. Nüüd otsivad nad ema ja vennaga ulualust sugulaste juures. „Sitad lood,” ütles Armin. Ning ka minu ja Petja elu hakkas tasapisi kiiva kiskuma.
Ükskord käsutati meid tööle Balti jaama. Alles seal adusin täie selgusega, kui sügavale olin õigupoolest langenud. Mul polnud rongijaama juba aastaid asja olnud, see oligi kole koht. Trimmerdasime armetus seisus hoone, endise lähiliinide ootepaviljoni seinaäärtest rohupuhmaid, ümberringi sagisid jalakäijad, meie tegevust jälgisid rähmas silmadega haisvad parmud, ise kaheliitrist kanget õlut rüübates. Saime töö tehtud, rohupraht tuli veel asfaldilt harja ja kühvliga ära koristada. Petja võttis prillid eest, mina mitte, vahtisime teineteisele otsa. „Сними очки.” Vastasin, et ma ei võta prille ära. „Ты лучше сиди в машине, я сам…” otsustas Petja ja see ei kõlanud üleolevalt, ta mõistis mind, oli diskreetne, tõesti delikaatsus ise. Tänulikult kobisin kabiini, panin raadio käima.
Peagi hüppasin autost välja. Mida mul oli õieti häbeneda või põdeda? Seda, et olin lihttööline? Selline, keda olin varem silmanurgast näinud, ent mitte iial lähemalt vaadanud. Nägin, et kummargil Petja poole pöördus keegi noor naine, järgmisel hetkel nad embasid ja musitasid. Keerasin pea kõrvale ja siis tabas mu pilk üht noorikut, kes mulle imestunult otsa vaatas. Tuttav oli ta küll, kas erakonnast, ministeeriumist või kusagilt mujalt. Isegi nimi tuli meelde, Kaisa. Nüüd vaatas see Kaisa mind üllatunud näoga, jäi isegi seisma ja noogutas kõhklevalt. Noogutasin vastu ja naeratasin laialt. Pinge oli maas, noh, olen proletaarlane, siis olen! Ainult proledel on lootust, kõlagu see kuidas tahes.
„Kas see oligi su sõbratar Ksjuša?” küsisin Petjalt, kui too viimaks välja ilmus. „Ei-ei. See oli Daša. Старшая дочка.” Petja oli silmanähtavalt elavnenud, lisas, et polnud vanemat tütart juba kolm aastat näinud.
Järgmisel päeval sain omal nahal tunda, mis tähendus on sõnal perimeeter. „Идем по периметру,” võtke tamiili ja paar bensiinikanistrit kaasa — see oli kõik, mida Maksim ütles.
Olime jälle Ämaris ja hakkasime liikuma piki õhubaasi välispiiret — kõrget traataeda, mis oli ülaäärest kanditud okastraadirullidega. Seda traataeda ääristas tõeline padrik ja tihe umbrohurinne. Võtsime kahe trimmeri laiuselt ja tunniga jõudsime traataia lõppu, kuid seal selgus, et see oli vaid algus. Vasakul kulges traataed lõpmatuna näivasse kaugusse — nõnda et silm vaevu seletas.
Tuli aina edasi rühkida, vahepeal möödus minust Maksim, siis Borja või Petja, siis jõudsin neile järele ja liikusin omakorda ette. Pikapeale kadus igasugune ajataju, tekkis lootusetustunne, väsimus võttis maad. Kõige hullem, et meil ei olnud kaasas tilkagi vett, janu piinas metsikult. Aeg-ajalt tõusid kõrvulukustava mürinaga lendu hävitajad, Eurofighterid. Või olid need hoopis reaktiivlennukid, vahet polnud, igatahes oli see NATO Balti riikide õhuturve. Istusin maha, vaatasin traataia küljes rippuvat hoiatusmärki „Stopp” ja meenutasin, kuidas meid aastate eest oli kõrgemate riigikaitsekursuste ajal toodud Ämarisse vaatama üht angaari. Seal kursustel olid aina tuntud inimesed: poliitikud, ajakirjanikud, arvamusliidrid, teadustöötajad ja kultuuritegelased — oma ala tipud. Ja mina. Kui need inimesed mind praegu näeksid — saabastes ja töötunkedes higisena traataia taga kössitamas! Mis plaan Jumalal minuga õieti on?
Märkasin, et aia seest, lennubaasi poolt lähenes teed mööda sõiduk, Linhai-Yamaha ATV. Sellel istus Aksel Hani nagu mingi kunn. Arvasin, et Hanel on vett kaasas, aga mees viskas mulle uue kanistri bensiiniseguga: „Kuule, sina! Liiguta end kiiremini!” — „Mis asja!?” Ma lausa röögatasin.
„Sa ei tee piisavalt kiiresti. Ma näen ju. Vaata, kuidas teised panevad.” Seepeale saatsin Hane persse, lausa karjusin, mida sellest kõigest arvan, pöörasin selja ja trimmerdasin raevukalt edasi.
„Me räägime sinuga homme,” hüüdis Hani ja sõitis oma ATV-ga edasi — jälgima, kui kiiresti mehed töötavad, oma trimmereid liigutavad.
Pärastlõunal jõudsin kurnatuna järgmise pöördeni, eemalt lähenes murutraktori sadulas Borja, taamal mõne kilomeetri kaugusel paistis meie kaubik. „Слава Богу,” hüüdsin Borjale. Nüüd oli siht silme ees, tekkis ellujäämislootus. Vaatasin selja taha, Petja oli kaugel maas, nüsis traataia ääres, vist oli temagi jõud otsakorral.
Kõige selle tõttu tegin veel ühe katse välja murda sellelt madalalt rohujuure tasandilt. Mistarvis olin ülikoolis käinud, läbinud rahvusvahelisi treeninguid, omandanud kõrge kvalifikatsiooni? Saatsin Hanele sõnumi, et vajan hädasti vaba päeva, muidugi mainimata, et lähen kahele tööintervjuule. Viimase aasta jooksul olin käinud päris mitmel, ent ikka ja jälle saabus hiljem viisakas äraütlev vastus, kus teatati üsna ühesuguses sõnastuses, et täname teid konkursil kandideerimast. Et olite väga tugev kandidaat, kuid peame kahjuks tõdema, et seekord osutus valituks keegi teine. Sellest hoolimata soovime teile edu uue töökoha otsinguil!
Enamasti viidati ülekvalifitseeritusele või rõhutati asjaolu, et puudus otsene töökogemus, mis oli olemas kellelgi teisel, kahtlemata nooremal inimesel. Viimaks lasin lati alla, lahjendasin oma elulookirjeldust ja üritasin tööle saada peaaegu ükskõik kuhu…
Ruumis viibis õige mitu inimest, mul paluti istet võtta. Juhatuse esimees, vana tuttav, püsis eemal nurgas, toksis arvutit ega sekkunud üldse. Finantsjuht istus laua taga, tahvelarvuti nina ees. Tegin teatavaks, et olen nagu pikalt pingil istunud varumängija, kes on valmis värskena väljakule sööstma ja oma parima andma. Küsimusi esitas tegevjuht — kunagine erakonnakaaslane, kellega olime vanasti õllelauas asju arutanud —, alustas nagu õpikust: millised kogemused võtad kaasa eelmisest töökohast, mille poolest oled meile parim kandidaat, mis on sinu plussid ja miinused? Püüdsin säilitada entusiasmi, väljendada motiveeritust, kuid tundsin iga rakuga, et kutsutud olin vaid viisakusest. Neil puudus igasugune huvi, otsiti kedagi teist — keegi oli juba olemas.
Niimoodi tehti peaaegu kõikjal, kirusin end, et olin üldse tulnud. Personalijuht, keskealine kortsuline naine, oli mind terve aja pingsalt silmitsenud — nagu vaenlast —, näol skeptiline ilme. „Öelge palun kõigepealt, milline terve mõistusega inimene lahkub omal soovil selliselt ametikohalt, kus te viimati olite!”
Vastasin, et toona tajusin etableerumist, vajadust aeg maha võtta — selleks, et oma elu uuesti struktureerida ja uue jõuga uutele väljakutsetele vastu minna. Muidugi ei veennud ma kedagi ja vestlus sai otsa. Esimees oli püsti tõusnud, muigas kuidagi nõutult, veidi kõveralt. Pea kohises valutada, tundsin igatsust oma trimmeri järele…
Petja oli lõpetamas oma ringkäiku ühel Lasnamäe turul, see meenutas vägagi samasuguseid kohti Sverdlovski oblastis. Siingi olid tuttavad mutid, kellega veidi plära ajada. Petja näksis ühe бабуля juures pekki, teise käest sai hapukurki, kolmandalt paar küüslauku ja paksu juuksekrunniga Ljubalt Njusjale mõne pisema kilu. Turg tõi meelde vanad ajad, siin polnud jälgegi eurostandarditest ja puhtusest. Igaüks üritas müüa suvalist sodi ja träni, kasutatud rinnahoidjate ja trussikuteni välja.
Petjale ei meeldinud Советский Союз, igatahes ei sallinud ta kommuniste. Astrahanis elanud vanaisa, volgasakslane, kellel nad emaga suviti külas olid käinud, vihkas võimu kogu südamest ja väiksele Petjale jäi see külge. Siiski tuli tunnistada, et elu oli tollal lihtsam. Sõpru ja tuttavaid oli hulgaliselt, ühe käest sai kartuleid, teise käest liha. Külmkapp oli enamasti toitu täis, Petja ei pidanud pudeleid korjama. Ainult vahel, kui läks suuremaks õllejoomiseks, sai ju kolme tühja pudeli eest uue „Žiguli” õlle. Lapsed sündisid riburada pidi, kõik sai üles kasvatatud. Petjal polnud põhjust põdeda, ta oli oma perekondlikud kohustused täitnud ega olnud suurt miskit väga valesti teinud. Polnud ta ju süüdi, et Maša minema läks, rikkama leidis. Lapsi ja lapselapsi tahaks küll näha, aga ega neilgi kerge ole, igaühel oma elu ja rabelemine, et hakkama saada. Petja ei tahtnud end peale suruda, veel piinlikum oleks toetust paluda. Niipea, kui rasked ajad läbi saavad — umbes aasta pärast —, siis läheb neil vast mindki veel vaja, uskus Petja Punasel tänaval bussi oodates.
Saksa keeles oli tänava nimi Rote Strasse ja vene keeles Красная улица. Tänavale oli antud nimi 1902. aastal Tallinna ülemise tuletorni järgi, mida tollal tema punase värvuse tõttu kutsuti Punaseks tuletorniks ehk Punaseks majakaks. Seda kõike punapea Petja ei teadnud. Ta võttis telefoni ja valis Ksjuša numbri. Kaua see tema lollike ringi litutab, baarides kõlgub, kord olevat olnud öösel tädi juures, kord sõbrannade juures, tulgu ometi koju.
„Приходи домой! Я прошу тебя.”
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku kantselei. Kummaline, et mind siia tööintervjuule üldse kutsuti, aga siin ma nüüd olin. Teadsin asutuse juhti Lindat kui kunagist Helsingi saatkonna töötajat, olime omal ajal koos sõpradega tema korteris pidugi pidanud. Ta polnud ei feminist ega lesbi, täitsa normaalne naine. Linda teietas mind ja küsis, mis mind õieti ajendas sellele kohale kandideerima. Olin uurinud mitmeid ebavõrdse kohtlemise ja diskrimineerimise juhtumeid ja püüdsin jätta muljet, et valdkond on mulle oluline. Tegelikult ei olnud, mitte üks põrm ei läinud korda. Ometi alustasin juttu meeste ja naiste palgalõhest. Oluline oli rolli sisse minna ja olla võimalikult veenev. Mõne aja pärast aga tüdinesin, läksin riski peale välja ja rääkisin seda, mida mõtlesin. Tõin enda näite: olen isiklikult kannatanud ebavõrdset kohtlemist oma soo ja vanuse pärast, ühtlasi olen veendunud, et sugupoolte tasakaal — gender balance — on igas töökohas vajalik ja parimas eas meessoost isik lisaks nende asutusele üksnes usaldusväärsust.
Seepeale asus Linda mind pommitama kõikvõimalike tööalaste juhtumitega ja tahtis lahendusi. Keskusse pöördub transsooline isik ja kaebab, et meestejuuksur ei teeninda teda. Kuidas tuleks reageerida? Vastasin ja vastasin, pingutasin ajusid, aga hakkasin väsima, pea huugas valutada.
„Üldiselt on meile vaja inimest, kes tuleb hommikul majja õhinaga ja silmade särades.” Linda enda silmad paksude prillide taga olid tuhmid, tast ei kiiranud mingisugust entusiasmi.
„Sa sobiksid muidu täitsa hästi,” ütles Linda juba koridoris, minekul. „Aga ma pean midagi küsima. Eesti on väike, kõik teavad kõiki. Sul olevat olnud viimati probleeme… tead küll millega.” Nüüd rääkisin jõudu kokku võttes õigusest meeleparandusele, vigadest õppimisest, saavutatud vaimsest tasakaalust ja distsipliinist, uuest isiklikust kvaliteedist. Mul oli tõsi taga, aga ega ta mind uskuma jäänud.
Nägin juba eemalt, et kohviku terrassil istub Ramon, õlu ja ajaleht laual. „Tšau, sa ei trimmerdagi täna?” ütles ta naerdes.
Ramoni teadsid kõik, kes vähegi südalinnas liikusid, ja Ramon tundis samuti kõiki — alates tippärimeestest ja lõpetades kodututega. Ramon ei hoolinud oma välimusest — nägi välja nagu mõni Ramonesi bändi vennikestest — ega omandist, üleüldse puudusid tal igasugused ambitsioonid. Siiski oli üüri, söögi, õlle, tubaka ja kanepi jaoks pappi vaja. Ramon teadis, et kapitalism pole mitte lollidele, vaid kavalatele ja nupukatele. Ramoni pea lõikas, ühtäkki sai tast kõva tarkvaraarendaja, kes teenis umbes kolm keskmist palka. Ainult et Ramon töötas igas firmas vaid niikaua, kuni ei hakatud näkku nikkuma… Nõnda ta väljendus.
Jutustasin oma tööintervjuust: mu silmad ei säranud piisavalt.
„Minu teada lõppes su kõrge karjäär just seepärast, et su silmad särasid liialt,” hirnus Ramon. Ta ei pannud eriti mööda.
„Saad aru, olid oma süsteemis postil nagu kindla müüri taga,” jätkas Ramon. „Nüüd näed ise, kuidas see nuss väljaspool käib. Sind ei ole mitte kellelegi vaja. Siit algabki ellujäämiskursus.”
Kui õllesena koju jõudsin, oli Ingel väsinud ja pahas tujus. Mõni ime, Ingel oli lihast ja luust inimene, kes pidas meid üleval, maksis korteri eest ja tegi süüa. „Mis on õieti sinu funktsioon? Oskad öelda?” küsis Ingel pediküüri tehes. Vaikisin masendatult.
„Meil ei ole vaja sellist meest, kes ülbitseb ja võtab vabu päevi,” rääkis Hani ja kissitas silmi. Püüdsin olla viisakas ja palusin vabandust. Hani leebuski ja pajatas, kuidas oli varem metsatööstuses tegija mees, andes mõista, et temagi väärib muud. Siin kontsernis alustas madalalt, lausa koristajana, aga nüüd on välitööde juhataja. „Sa võiksid ka siin tõusta, kui ainult tahad. Kuidas sul tehnilise taibuga on? Mis haridus sul on?” Pomisesin, et see on pigem humanitaarne. Kellele oli tarvis mu kahte magistrikraadi, üks neist Suurbritanniast?
Hani kogus mitu brigaadi kokku ja pidas koosoleku. See toimus hoovi peal, siseruumidesse polnud meiesugustel asja. Ta kõneles vene keeles, et kõik aru saaksid. Peamine sõnum oli, et töölt vabastab ainult surm. Ja ka siis tuleb sellest kaks päeva ette teatada. Peenike huumor. Kamp tunkedes mehi ei vaielnud vastu, vaid üks julges küsida palgatõusu kohta.
Seejärel olime taas kommaritega õhubaasi sisemise perimeetri peal. Trimmerdasime, et territoorium oleks niidetud, korrektne — vastaks NATO standarditele. Olin otsustanud, et pean vastu täpselt suve lõpuni. Meenutasin küüditatud eestlaste mälestusi ja kogesin omal nahal, et inimese füüsiline vastupanuvõime võib olla väga tugev, peaaegu piiramatu. Enne kui ta kokku vajub. Petja teadis seda kõike juba ammu.
Ksjuša jõudis vaevu viimasele Priisle bussile ja potsatas istuma. Полный пиздец! Selline õhtu ei tohi enam korduda, mõtles Ksjuša. Kõiges oli süüdi Violetta, tema noorem подруга, see igavene шлюха. Kust võinukski Ksjuša sõbranna plaane aimata? Sõbrants oli jaganud muljeid oma välismaa kogemusest postitantsijana: seal oled veel rohkem человек второго сорта kui siin. Meie eestlased — эти кураты — on veel päris viisakad. Nad olid limpsinud Violettaga kokteili, kui ilmusid põdrad, need olid leidnud tee isegi sellisesse kõrvalisse baari. Nendega teeme natuke nalja, oli Violetta lubanud. Varsti oldigi hotellitoas, Violetta oli üht finni ärgitanud pangaautomaadist raha võtma — ise üle õla PIN-koodi kiigates — ja head likööri ostma. Vanemapoolne tüse finn jäi tugitooli tukkuma, aga nokatsiga noorem ajas inglise-soome segakeeles mingit pada, üritas neid kordamööda kabistada. Selle paneme ka magama, oli Violetta öelnud ja oodanud kärsitult, millal nokats vetsu läheb, tilgutanud siis tillukesest pudelikesest midagi tolle joogiklaasi. Nokatsiga finn tuli, jõi oma jooki, hakkas kärsitult nõudma, et naised riidest lahti kooriksid. Me pole sulle mingid prostituudid, nähvas Violetta. Finn võttis ise püksid maha, lähenes tuikudes, porisedes: fuck fuck… Violetta lükkas ta selili voodisse, tõmbas ühe ropsuga retuusid ja stringid jalast, ronis oma palja jalgevahega mehele näkku, käskis võimukalt: „Соси мудак.” Finn vist asuski limpsima, hakkas peagi läkastama, tahtis end Violetta tuharate alt vabastada, jõudis veel ägiseda: „Mitä vittua?”, kuni jäi sootuks vait. Violetta tegutses nüüd käbedalt, leidis nokatsi taskust rahakoti, sobras selles ja käsutas: „Пора сматывать!”
Nad kiirustasid lifti, kuid all fuajees tõkestas tee turvamees. Violetta virutas talle põlvega kubemesse, turvamees — selline vana ja prillidega — ei jõudnud reageerida. Neil õnnestus välisuksest välja lipsata ja jooksu pista, kuni nad ohutus kauguses pargipingile hinge tõmbama jäid. Ksjuša värises, hüsteeria purskus välja. „Завязывай, всё нормально,” rahustas Violetta ja libistas rahapaberi Ksjuša taskusse.
Sõbrantsil oli veel midagi varuks, kaks imetillukest värvilist tabletti. Lucy in the Sky of Diamonds! Võrratu trip, lähed hästi rõõmsaks, näed ilusaid nägemusi, lubas Violetta, ja Ksjuša lõi käega, neelas tableti alla. Anna teine naks oma Petjale, leiate koos iseendid üles, oli Violetta lahkudes soovitanud.
Ksjuša vaatas bussiaknast välja ja tundis äkki, kui fantastiline on Lasnamäe tunnel, mõlemal pool särasid kortermajad nagu unistuste pilvelõhkujad Ameerikas. Ksjuša vuhises sildade alt läbi nagu lind, teda valdas ääretu joovastus. Ta tundis end ihaldatuna ja soovis kiiresti kellegi embusse, olgu see pealegi Petja. Mehel polnud ju häda midagi, puhas ja sitke, ei pursanud oma seemet ruttu välja nagu noored jobud. Õhtuhämaruses hõljusid imelised värvid ja mustrid. On alles maagia, Petja peab seda kogema, milline öö on ees! Ksjuša lausa lendles üheksakorruselise paneelmaja poole.
Petja ei saanud kuidagi aru, kus ta viibib. Miks ta lebab garaaži põrandal, puhvaika külje all? Paarimees, intelligent, seisis uksel, kordas küsimust, et kas kõik korras. „Нет.” Petja ajas end istukile, vaatas segaselt ringi, midagi hakkas meenuma. Telefoni polnud, selle viskas segi läinud дурочка aknast alla. Pärast oli Petja seisnud sõidutee ääres, mida mööda mürisesid tanki moodi monstrumid. Pilved kihutasid taevas hirmsa kiirusega. Petja sai bussi peale, inimesed nägid välja nagu mutandid, pöörasid end Petja poole ja sihtisid teda, näpp pikka. Ta oli jooksnud mööda tänavat hoovi poole, kõrvus tulistamine ja kuklas teadmine, et teda aetakse taga, peetakse spiooniks, tahetakse kinni võtta, ära tappa. Таблетка?
Petja nägi, et lähenes ülemus Hani, kukkus teda sõimama. Petja ei lausunud sõnagi, tal polnud siin enam midagi teha. Ta hakkas ettevaatlikult värava poole minema. Polnud see esimene kord kui всё идет в жопу, on hullematki olnud. Õnneks püsis maailm jälle omal kohal, kõik tundus jälle normaalne, hirmud hakkasid hajuma, klaar pilt oli ees.
Käes oli septembri lõpp, vananaistesuvi, indian summer, бабское лето, nagu Petja oli öelnud. Teadsin, et Petjat ma enam ei näe, niisiis teatasin Hanile, et mulgi on aeg lahkuda.
„Aga täna lähed ikkagi tööle!” tõstis too häält.
Klooga polügooni laskeväljak ületas kõik seni kogetu, turnisime kommaritega, trimmer vööl, paarisajameetristel järskudel nõlvadel, vaevu tasakaalu säilitades. Hani jalutas polügooni keskel koerakest ja jälgis oma orje. Võitlesime külg külje kõrval oma ränka võitlust nagu mingid gladiaatorid amfiteatris. Tunnid läksid, ma ei uskunud, et me sellega lõpule jõuame, aga me jõudsime.
„Ты воду хочешь?” See oli Borja, pakkus sõbralikult vett, olin lõpuks omaks võetud.
Mul oli endiselt metsik janu, kui Ramoni lauas istet võtsin, rüüpasin pool klaasi korraga tühjaks. Ramon teatas, et läks samuti töölt minema: „Ei jõudnud enam ahvidega jagelda.”
Nõnda me istusime, kaks värsket töötut, jõime ühe õlle teise järel ja tegime omavahel totrat nalja, et tuleks kandideerida presidendiks. Mõlemad tunneme elu ja inimesi rohujuure tasandilt. See, kes presidendiks saab, annab ka teisele tööd.
Ramon oli parajasti lisa tellimas, kui meie lauas võttis istet Äli, rinnakas ja lõbus naisterahvas. Äli oli pidanud kõige erinevamaid ameteid ja ta paistis olevat pidevalt rakkes ja kõigega kursis. Temalt tasuks uurida töö kohta, mõtlesin, kuid Äli jõudis ette ja küsis, kas ma mitte tööd ei otsi. „Sa ju valdad mitut keelt?” — „Valdan.” — „Ja sul on rahvusvahelise suhtluse kogemust?” — „On.” — „Siis sa peaksid sobima. Näe, helista sel numbril. Ütle, et Äli soovitas.” — „Olgu. Aitäh, Äli.” Mind oli kõrgemalt poolt kuulda võetud.
Petja keeras uksevõtit ja mõtles murelikult, kuidas päev õhtusse veeretada. Nõrk oli olla ja süüa-juua ei olnud mitte midagi. Korraga jäi hämmingus mees esikusse seisma — Njusjat polnud vastas, aga korteris pidi keegi olema, köögist tuli toidulõhna! Ta ei uskunud oma silmi, kui Ksjuša seisis lävel, näol andekspaluv ilme. Петруха, извини, unustame selle, ütles naise pilk. Ksjuša oli käinud poes ja teinud süüa.
Ega siis Petja pidanud pikka viha, vastupidi — ta oli tänulikkus ise, kui Ksjuša talle taldriku ulatas. Petja vangutas uskumatult pead ja tundis korraga, et kõht on kole tühi. Selliseid kotlette polnud Petja enam ammu-ammu söönud.
Ksjuša istus kodukitlis, ümmargused põlved paljad, Njusja nurrus süles, keeras oma kaela. Mõlemad emased olevused vaatasid tema, Petja poole. Мои девочки! Petja süda läks härdaks, klomp tõusis kurku, suutäis viis keele alla.
Sinna, koju — Lasnamäe lõppu, Ümera tänava üheksanda korruse ühetoalisesse korterisse — me nad jätamegi.
