Inimese vertikaalist

November, 2017

Marju Lepajõe / Toomas Haug

 

 

 

 

 

TOOMAS HAUG: Kui tohib, siis kõigepealt midagi isiklikumat. Te alustasite eesti filoloogina, liikusite edasi klassikalisse filoloogiasse ja siis ülikooli usuteaduskonda. Olete kirikuloo õppetoolis patristika ja klassikaliste keelte lektor. Mis teid juhtis — eesti filoloogia juurest teoloogia juurde?

MARJU LEPAJÕE: Võib öelda — ja piinlikkuseta —, et juhtinud on süda, mitte mõistus. Tagantjärele tundub see liikumine loomulik, isegi mõistlik: kõigepealt õppida tundma oma emakeelt (sh kirjanduse kaudu, s.o filoloogiliselt, mitte ainult lingvistiliselt), seejärel kõige põhilisemat keelt selles kultuuris, kuhu on sünnitud, mis kannab mõttelugu ja kirjandust — Eesti puhul ladina ja vanakreeka keelt (samuti tekstide kaudu), ja siis ongi paras aeg asuda teoloogia juurde, sest küsimused usust ja jumalast kipuvad tekkima kuidagi vältimatult. Tõesti, omast kogemusest ütleksin: ükskõik mis teemaga tegelema hakata, ikka jõuab lõpuks teoloogiani.

Järjekord võiks just nii olla ja mitte vastupidi. Klassikalisele filoloogile tuleb väga kasuks, kui sellele eelneb või sellega kaasneb emakeele ja kirjanduse põhjalik tundmine — see pakub tunnetusliku taju ja keelelise väljenduse teravnemist, mida on raske millegi muuga asendada ja mille väärtus selgub hiljem. Teoloogias on jälle klassikaliste keelte tundmine hädavajalik, kui soovida Piibli ja teoloogia ajalooga tegelda akadeemiliselt, aga ka laiemalt. Martin Luther on juhtinud tähelepanu, kuidas väljenduse täpsus ja jõud emakeeles sõltub üldisest keelte alasest eruditsioonist: kui jutlustaja oskab keeli, „siis on tema kõnel värskus ja jõud [—] ja usk on alati uus. [—] Ta on otsekui puu, mis on istutatud veeojade äärde [—] ja mille lehed ei närtsi” (Ps 1,3); kui aga keeli ei osata, on jutlus „väsitav, tüütav ja kukutakse maha”.[1]

Ent see kõik on tagantjärele tarkus. Tegelikkuses, kui on valikuhetked, saab toetuda vist ainult sisetundele, südamele. Nii endastmõistetavalt räägitakse ikka, et noor inimene „peab teadma, mida ta tahab”, aga suuremat osa sellest, millega praegu tegelen, ei oleks mina keskkooli lõpetades osanud küll kuidagi tahta. Ei osanud uneski näha, kui huvitav võib elu olla. Liiatigi ei olnud siis ei klassikalist filoloogiat ega teoloogiat Tartu ülikoolis võimalik õppida. Ülikool tähendas mulle pigem ülikooli aula õilsat vormi. Teaduskonda valides olid kaalutlused ikka laadis, et „advokaadid vist teenivad hästi”, „kirurgi töö on aus lõikus”. Jõudsin endas siiski selgusele, et ainus asi, mis tegelikult huvitab, on võimalikult hea humanitaarharidus — kuigi ei tea, mida see täpselt tähendab —, ja eks elu näitab, mis edasi saab. Eesti filoloogia sisust ei osanud kooliõpilasena õieti midagi ette arvata, aga võimalikult laia ja sügava humanitaarhariduse eesti filoloogia õpingutest tõesti sai — süda ei petnud. Lisaks oli ülikoolis sügava missioonitundega õppejõude eesotsas Lalla Grossiga, kes oma vabast ajast andsid huvilistele õhtuti ladina ja vanakreeka keele tunde, kuhu kohe tõmbas, nii et nelja aastaga oli võimalik saada peaaegu teine kõrgharidus. Sisemine vajadus vanadesse keeltesse süstemaatilisemalt süveneda viis hiljem kolmeks aastaks Peterburi (tollal Leningradi) Riiklikku Ülikooli klassikalise filoloogia aspirantuuri (tänapäeva mõistes doktorantuuri). Sama sisemine vajadus süveneda viis hiljem Tartu Ülikooli usuteaduskonda, algul õppejõuks ja siis teoloogia doktorantuuri. Eesti keeles on hea sõna „elukutse” — seda elu kutset olengi järginud. Kui midagi ette ei kavanda ja sihte ei sea, on elu äärmiselt huvitav.

Siiski on veel üks liin, mis on kogu aeg näidanud teed nende kolme distsipliini sisemise tiheda seose poole, kandnud seda liikumist: XVII sajandi Urvaste pastori Johannes Gutslaffi lõunaeesti keele grammatika, mis on kirjutatud ladina keeles (1648). Ülikooli kolmandal kursusel 1982.—1983. aastal oli vaja kirjutada kursusetöö (tänapäeva mõistes bakalaureusetöö). Pöördusin professor Huno Rätsepa poole, kelle loengud olid erakordselt haaravad, olgu teemaks eesti keele ajalooline morfoloogia või strukturaallingvistika, ja küsisin, kas ei saaks seda tööd kuidagi ladina keelega siduda. Ta mõtles veidi ja teatas siis peahoone koridoris talle omase rõõmsa reipusega: „Aga te tõlkige Gutslaffi grammatika ära!” Kui ta siis tõi mulle tumedad raskesti loetavad fotokoopiad, mille lugemiseks tuli vahel tarvitada luupigi, oli kohe selge, et midagi nii huvitavat ei ole ma varem näinud. See oli ehtne, tõeline artefakt! Kui lausehaaval tõlkides jõudsin Gutslaffi väga originaalsete mõteteni, et eesti keele häälikute kirjapanemiseks võiks palju sobivam olla kreeka tähestik; et eesti käändesüsteemi aitab mõista heebrea keele grammatika; et eesti keele mõistmine on hinge­õndsuse küsimus nii jutlustajale kui eesti talupojale, siis avaneski mu ees uks ukse järel XVII sajandi maailma tervik selle tunnetuslikus hasartsuses — nagu olen tagantjärele aru saanud —, mis näitas, mida kõike on vaja juurde õppida. Õnneks võimaldas tollane õppekava eesti keele eriharu üliõpilasele teemaga tegelda kolm aastat järjest, jõuda sama teemaga diplomitööni (tänapäeva mõistes magistritööni). Aga ega sellestki ole küll, et Gutslaffist aru saada. Vahel tundub, et järgnevad kolmkümmend aastat ei olegi ma muud teinud, kui püüdnud õppida valdkondi, mis aitaks täita tollaseid lünki, ühesõnaga: õppinud Gutslaffi. Sellest tekkis ka veendumus, et parim viis humanitaarteadlast kasvatada on anda talle ette huvitav allikas. Edaspidi kasvatab allikas inimest ise.

Raske on leida sõnu, et väljendada tänu Huno Rätsepale tema usalduse ja toe eest.

T. H.: Tähistame tänavu reformatsiooni 500. aastapäeva. Lehitsesin sel puhul üle Lutheri väikese katekismuse (seletustega) 1939. aasta trüki — see on üldse 58. trükk, nii et tegu on kahtlemata ühe kõige levinuma eestikeelse kasvatusõpetusliku raamatuga läbi sajandite, selle esimene tõlge pärineb aastast 1535. See raamat on meid vorminud, isegi siis, kui seda tuli vastumeelselt ja karistuseks pähe õppida, nagu teame Oskar Lutsu „Kevadest”. Mõistagi on katekismuses motiive, mida tänapäeva õnnetundele ja elu nautimisele orienteeritud inimesel on raske tajuda, nagu olemuslik süü ja vajadus lunastuse järele. Ometi me vist ei kahtle, et luterlik vaim elab, aga millistes vormides? Kuidas on teie arvates selle vaimu seis?

M L.: Katekismuse kõrvale võiks kindlasti panna ka lauluraamatu, sest sedagi võib nimetada kasvatusõpetuslikuks raamatuks. Antiikajast peale on teada tõde, et kui midagi õpetatakse muusika abil, siis 1 + 1 ei ole 2, vaid vähemalt 3. Lutherile oli muusika teoloogia kõrval kõige kõrgem teadmine ja kunst, kõige olulisem tugi hingeõndsuse saavutamisel. Protestantlikus kooliprogrammis oli muusika ja kirikulaul üks alusaineid. Mäletatavasti ütles juba püha Augustinus: „Kes laulab, palvetab kahekordselt.” Kui katekismuste ja lauluraamatute trükiarvud kokku liita, tuleb pilt veel mõjuvam.

Katekismuse asend vaimukultuuri ajaloos on tõesti vastuoluline, nii nagu üldse õpikutel. Iga asi, mida peale sunnitakse, muutub vastumeelseks. Õpetamisviis võib ka väga hea õpiku muuta vastikuks, ja vastupidi: ka viletsa õpikuga võib saavutada häid tulemusi, kui õpetaja on hea.

Tänapäeva tekstimaailmas ei ole katekismus mõistetav lihtsalt, kuigi Luther ise taotles äärmist lihtsust ja selgust. Et tema lühikesed seletused vajavad siiski pikemaid selgitusi, ilmnes küllalt kiiresti. Piret Lotman avaldas hiljuti erakordselt huvitava uurimuse eestikeelsete katekismuste ajaloost, mille keskmes on just kõlblusega seonduvad ideed: „Eestikeelsed luterlikud varauusaegsed katekismused sotsiaalse distsipliini kujundajana”.[2] Ta näitab väga põhjalikult, kuidas katekismuste mõttesisu paarisaja aasta jooksul kasvab ja muutub. Soovitan siiralt tema artiklit lugeda — see võiks kuuluda nn üldhariduslikku lugemisvarasse.

Katekismuse lausete-vorm järgib üldjoontes stoa pedagoogilist printsiipi, et inimene vajab teatud lihtsaid põhilauseid, mis tema hinge püsti hoiavad. Need laused peavad olema igal hetkel võtta, peavad olema peas isegi siis, kui sisust täpselt aru ei saa: nad omandavad täieliku sisu hiljem, erinevates elusituatsioonides. Stoa arusaama illustreerib põhjalikult näiteks Marcus Aureliuse mõttepäevik „Iseendale”, mille tõlkis eesti keelde õnnis Jaan Unt (1983). Isegi kui ei tea autori probleeme mingis elusituatsioonis, kõnetavad need põhilaused ka tänapäeval väga sügavalt ja panevad arutlema. Neid saab läbi elu n-ö mäletseda — keskajal nimetati psalmide üle järelemõtlemist „pühaks mäletsemiseks” (ruminatio sacra). Võiks öelda, et päheõppimine peaks eelnema mõistmisele, nii nagu lugemaõppimine peaks eelnema arusaamisele. Laps võib ju väga edukalt ajalehti ette lugeda, ilma et ise sisust aru saaks. Ka katekismuse puhul võiks väita, et keeld „Ära tapa!” saab ehk täielikult mõistetavaks sellele, kes on tapnud. Lihtsusele püüdlevate õpikute ees on aga paradoks, et on kaks erinevat lihtsust, millest õpikute tegijad enesele sageli aru ei anna: üks on see lihtsus, milleni on pika mõtlemise ja kogemuste varal jõutud, ja teine see lihtsus, mis on õppija n-ö algseis. Kui keerulist staadiumi ei ole läbi teinud, võivad lihtsad reeglid tunduda mõttetud ja formaalsed. Miks mitte varastada? See on ju isegi ahistamine, kui keelatakse varastada või naabri naist himustada.

Kui lähtuda teisest lihtsusest, võib enamik „Väikese katekismuse” motiividest jääda kaugeks. Esimene käsk „Sul ei tohi olla teisi jumalaid” võib tunduda täiesti arusaamatu, midagi väga spetsiifilist. Kui aga hakata arutlema, asuda pikemale teele, siis see käsk tõmbab hoopis inimese püsti, vertikaali, sest inimese süda on seal, kus on tema varandus, ja kui tema varandus on Loojas, vaimses keskmes, siis see vabastab horisontaalsete suhete rõhuvast ahelast. See teeb ehk hoopis julgeks, iseseisvaks, paneb ennast usaldama, võtab ära vajaduse silmakirjatseda. Kas ei võiks see olla esimene samm õnne poole või vähemalt hingerahu poole?

Olemuslik süü ja vajadus lunastuse järele on mu meelest isegi aktuaalne. Piisab, kui sooritada pikk õhtune jalutuskäik Tartus piki Küüni ja Rüütli tänavat. Igast baarist vaatab vastu igatsus lunastuse järele, mille siiruses ei ole põhjust kahelda. Inimesed ei taha elada sellistes suhetes ja sõltuvustes, nagu nad elavad, otse spastiliselt laialikistuna, ja süütunne ei lase neist võrkudest väljuda. Üliõpilased mõjuvad siin siiski värskendusena, sest õppimine on teadagi taevalik. Nemad tõmbavad inimesi jälle püsti.

Luterliku vaimu ilmingud tulevad selgemalt esile, kui vaadata distantsilt. See, millise hinguse ja pidulikkuse toob Eestis ellu sügisene kooliminek, on ebatavaline nähtus. 1. september on üks kõige suuremaid pühi. Koolihariduse küsimused ei ole Eestis lihtsalt praktiliste lahenduste otsimised, vaid on seotud millegi kõrgemaga, mistõttu nendega tegeldakse lõputult ja kirglikult — see on hingeõndsuse küsimus. Raske oleks näha selle hoiaku juuri mujal kui Lutheri hariduskäsituses: see rõhutab lisaks suutlikkusele lugeda Piiblit, et on vaja laiemat üldharidust, mis ei oleks suunatud kasule, vaid vaimsele avanemisele, üldise intelligentsi tõstmisele, hinge harimisele. Inimesed peavad saama õppida, sõltumata soost, seisusest, rahalistest võimalustest. Kooliõpetaja on Lutherile hingekarjase kõrval kõige olulisem Jumala kaastööline maa peal.

Teiseks on raske ette kujutada, kuidas oleks saanud sündida laulupidude traditsioon, kui kirikulaul ei oleks olnud koolis üks põhiaineid. I üldlaulupeol lauldi ju otsast lõpuni eestikeelseid laule ja tehti seda noodist — oli olemas n-ö muusikaline kirjaoskus. Viimasest koolinoorte laulu- ja tantsupeost ei jäänud küll muljet, et see traditsioon oleks kuidagi surnud. Vastupidi, üldine vaimustus ja ka muusikaline meisterlikkus oli väga silmatorkav ja mõjuv.

Kolmandaks seostaksin luterlusega arusaama kogukondlikust tegevusest: kui Eestis kujuneb mingi kogukond, siis on selle alus pigem tööjaotus kui juhi ja alluvate suhe. Struktuur kujuneb ülesande sisu järgi, on ratsionaalne, mitte hierarhiline. Kui igal inimesel on ülesanne, siis on kõik võrdväärsed, nii nagu Lutherile on iga kristlane teoloog. Igaüks on iseseisev ja samas on siht üks. Seda võib ju näha, et n-ö juhte ei võeta Eestis kuigi tõsiselt, kui see ei ole ratsionaalselt väga põhjendatud nähtus. See tuli hästi esile, kui hiljuti toimusid ülikoolide struktuurireformid, mille vastu tekkisid tohutud protestilained, sest nende järgi ei olnud sisulist vajadust, ja ega praegugi ei saa öelda, et töötada oleks kuidagi parem või viljakam. Pandi ametisse juhte, aga ilma loodetud mõjuta, sest akadeemiline kogukond on luterlik, mõistuslik. Juhi-alluva suhe on selles ebaloomulik ja kui keegi hakkab aktiivselt juhtimisega tegelema, on see kuidagi koomiline. Juht saab olla pigem ühine, jagatud idee, igaühe peas eraldi ja kõigi peades kokku, mida vaimselt autoriteetsem inimene saab välja ütelda, n-ö usku kinnitada.

Mu meelest just selline luterlik kogukonna taju aitas sajand tagasi eestlastel rahvusriigini jõuda ja veerand sajandit tagasi rahvusriigi taastada. Üksikisiku osa on selles väga suur. Seetõttu on Eestis tohutud eneseteostusvõimalused, ainult et see vajab tugevamat majanduslikku tuge, kui Eestil on praegu pakkuda.

T. H.: Meenutasite laulupidu. Mind külastab vahel nägemuslik äratundmine, et eesti esimene üldlaulupidu oli — peale selle, mis ta laiemalt tähendas meie identiteedile — ka luterliku reformatsiooni triumf Eestis. Pärast seda hakkab pilt hägustuma, ühiskond mitmekesistub, muutub ilmalikumaks, tõusevad ateistlikud liikumised jne. Aga 1869. aastal, kui katsume seda tugevalt religioosse sisuga ja samas võimsalt eestikeelset üritust näha kirikuõpetajate vaatenurgast, nende kui karjaste vaatenurgast, nad pidid ju ometi tundma, et — mission accomplished?

M. L.: See on väga huvitav küsimus. Tõesti tahaks teada, kuidas kirikuõpetajad laulupidu nägid ja mida sellest mõtlesid. Ma ei ole kahjuks eriti selle perioodi memuaare ega ajakirjandust lugenud. Kui mul esimese laulupeoga mingi küsimus on tekkinud, siis on kaks universaalset asjatundjat, kes valdavad allikaid hõlmavalt: Riina Roose Tallinna Linnateatris ja Kristi Metste Eesti Kirjandusmuuseumis. Küsin alati neilt. Loodan, et kui kahe aasta pärast tuleb suur juubelilaulupidu, siis võetakse uurimise alla ka saksa pastorite tunded.

Mingis suhtes võiks triumfi näha ehk ka järkjärgulisena? Idee seisukohalt on laulupeoga sama oluline sada aastat tagasi Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kui eestikeelse vaba rahvakiriku loomine, mida tänavu tähistatakse. Samuti eestikeelse usuteaduskonna avamine eestikeelse Tartu ülikooli koosseisus 1919. aastal. Ent ka rahva poolehoid viimastel aastakümnetel kirikute taastamisele. See on olnud võimas tugi näiteks Tartu Jaani ja Pauluse kiriku puhul. Kiriku­hooned ja pastoraadid üle maa on vaimsed keskmed edasi, koos kooli ja raamatukoguga. Triumf võib väljenduda ka sügavas puudustundes, kui mõnes kohas ei ole enam kirikut.

T. H.: Kristlus ja rahvuslus on justkui vastandlikud printsiibid, ometi on eesti rahvuslus ajalooliselt seotud kristlusega. Eeskätt kiriku kui ühiskondliku institutsiooni kaudu. Luterlik kirik lõi eeldused haritud eestikeelsusele ja oli ühtlasi kaitseks Vene riigi sulatuskatla vastu. Minu arust on see piisav põhjus, et Eesti president peaks ametisse astumise tseremoonia ühe sammuna astuma ka üle kiriku läve — kas või austusest ajalooliste tõsiasjade vastu. Samas — eesti haritlaskonnas on ikka olnud tugevaid antiklerikaalseid meeleolusid. Pean tunnistama, et mina küll ei tahaks elada linnas, kus pühapäeviti ei kosta kirikukellade helinat, ega sellisel kodumaal, kus metsade tagant ei paista kirikutorne. Aga siiski?

M. L.: Kirikutornid on ka minu jaoks midagi kõige olulisemat Eesti maastikus — nad annavad inimlikule elule mingi kohase mõõtme. Anu Raud kõneles kevadel kirikukongressil, kuidas kirikutornid on justkui antennid taevasse, nende kaudu tuleb vägi ja tarkus. Väga täpselt öeldud. Kellade helin toob rahu ja pidulikkuse — käes on pühapäev, mida tuleb pühitseda, kas või flaneerides. Kirikutorn teeb väikesed maakohad vaimselt suureks, kõrgeks.

Et presidendi ametisse astumise tseremoonia osa peaks olema osalemine tänujumalateenistusel, olen nõus, just nimelt ajaloolistel põhjustel, ent näen isegi haritlaste antiklerikaalsuses teatavat luterlikku hoiakut. Luther on ise öelnud, et ehtne kristlane ei ütle, et ta on usklik. See on enesekriitika küsimus. Ei saa olla iial küllalt kristlane, inimeses on puudulikkus. Kristlaseks saadakse surmani. Meie haritlased on enesekriitilised, sellele lisandub trots igasuguste autoriteetide suhtes. Mu meelest on see hea.

Kui tohib, toon näiteks enda isa Jaan Lepajõe, kes oli loodusteadlane, Eesti Maaülikooli professor, pühendunud õlleodra uurija, ühtlasi sügavalt veendunud ateist, teaduslikel alustel. Ent talle meeldis väga Suure-Jaani kirikus käia, kodukirikus, nii muusikat kuulamas kui ka jumalateenistusel. Ta püüdis üha leida loodusteaduslikku seletust sellele, miks kirikus on hea olla. Arutas, et inimeste lootused ja kannatused peavad mingil moel kondenseeruma molekulaarselt kirikute seintesse, mille kaudu ajalugu ei ole enam mõtteline, vaid muutub tegelikuks mateeriaks, elumateeriaks, mida siis kirikus käies on inimesel kui mateeria erikujul võimalik tunda. Kui ta elu lõpul hakkas mesilasi jälgides väljendama panteistlikke vaateid ja ma sellele tähelepanu juhtisin, siis oli ta veidi puudutatud — ta on ikkagi teadlane, Demokritose järglane. Mina aga harjusin tema kõrvalt kirikus käima, sest ka mulle meeldis. Vana kirik, avarus, milles hing liigub uidates lae alla, hea muusika. Ristimisest ega usuteadusest ei mõtelnud, pigem juurdlesin samuti, kuidas kondenseerumine võiks toimuda, küll aga jõudsin veendumusele, et sellist muusikat, mida Suure-Jaani kiriku võrratul orelil ette kantakse, ei ole inimene võimeline oma jõududest looma — see antakse, olgu helilooja Bach või Kreek.

Lakkamatult kahtlev hoiak on inspireeriv ja ma olen isale tema juurdlemiste ja vaidlemiste eest väga tänulik. Kui oleks lapsest peale hakatud väga kindlakäeliselt suunama, ei oleks ma tõenäoliselt tänaseks usuteaduskonda jõudnud, trotsist ja tüdimusest, aga praegu võin öelda, et see on üldse huvitavamaid võimalikke töökohti Eestis: vaimselt igale poole lahti.

T. H.: Oskar Urgart on nimetanud Tuglast „meie kirjanduskriitika Martin Lutheriks”. Juba tunnustav võrdlus iseenesest peegeldab oma ajastu religioonilähedasemat mõtteilma, Jaan Tõnissoni on kutsutud näiteks Eesti Mooseseks jne. Mõistagi, ärkamisaegne kirjandus oli valdavalt religioosne, XX sajandi esimesel poolel saab see teoloogiline süsteem aga tõsisemate tunnetuslike otsingute aluseks. Sestpeale on see eesti kõrgvaimsuse üks kindlaid komponente. Missugused on teie kogemused eesti kirjandusega selles plaanis, kuidas kirjeldada selle teoloogilist või luterlikku substraati?

M. L.: Sellele küsimusele vastamiseks peaks kõigepealt meelde tuletama Toomas Liivi uurimusi „Eesti kirjanduse kristlik dimensioon”[3] ja „Kristluse mõjust eesti kirjandusele”[4] ning läbi töötama Jaan Unduski köite „Eesti mõtte­loo” sarjas.[5] See oleks hea alus, millelt edasi arutleda. Aga need uurimused on nii hästi kirjutatud, et neid peaks lugema, ei tahaks korrata.

Pigem nimetaksin tähelepanekuid tänapäevast. Sinna ei olegi nii kaua aega tagasi, kui vaatasin raamatupoes, et luulekogude pealkirjad annavad kokku meieisapalve, kuigi kas palveridade edasiarendusena või vastanduses. Üks neist oli näiteks Jüri Leesmendi „Saada mind kiusatusse” (2007), teine Piret Bristoli „Tulemata riik” (2001) jne. Meieisapalve on olnud ja jääb võimsaks impulsiks: kui see korra on palutud, paneb iga järgmine palumine küsima, mida ikkagi paluti. Kas see, mida praegu palun, on sama mis eelmine kord? Mida ma õieti palun? Või palus hoopis keegi teine? Sama on psalmide ja kirikulauludega — kui need on korra loetud ja lauldud, algavad küsimused: mida see õieti tähendas?

Kui võtta minu tänavuse aasta suurimad lugemiselamused — Ene Mihkelsoni valikkogu „Kõik redelid on tagurpidi” (ilmus küll 2016) ja Viivi Luige esseed „Pildi ilu rikkumise paratamatus”, siis inimese murdumine nendes on nii pikk, et see omandab teoloogilise mõõtme, isegi kui jumalast ei räägita. Ilma selleta oleks inimene lagunenud ju kohe, nagu tolm vees. Ühest leheküljest küll! Mõjuvat esteetikat ei saa oma jõududest tekitada — seda saab tabada, see antakse. Kindlasti peab inimene endaga töötama jne, aga lõpuks on ikka nii, et kellelegi antakse, kellelegi mitte.

On väga huvitav nähtus, kui paljud nooremad kirjanikud on õppinud või õpivad Tartu ülikooli usuteaduskonnas: esimesena meenuvad Meelis Frie­denthal, Carolina Pihelgas, Helena Läks, Kristina Viin, Kaur Riismaa, Reeli Reinaus, Siim Lill. Võib-olla peaks neilt küsima teoloogilise substraadi kohta.

Minu jaoks on teoloogiline küsimus juba põhiseisund, millest kirjutatakse: on inimene, kes kõnnib mööda maailma ja otsib taga oma elu, mida ta kuidagi kätte ei saa. Motiiv on iseenesest uusplatooniline, aga kristlus tugevdas seda jõuliselt. Kuigi kindlasti on neid, kes näevad siin hoopis gnostitsismi.

T. H.: Elukutselistest kirikuõpetajatest on kirjanikuna kõige tuntum vahest lastekirjanik Jaan Lattik. Temalt ilmus reformatsiooni 400. aastapäevaks ka raamatuke „Martin Luter”, just sellises eestipäraseks kodustatud kirjapildis. Kirjaniku ja kirikuõpetaja amet ei ole just kergesti ühitatav. Meie suurim teoloogist kirjanik Uku Masing seda ametit ei pidanud, teine suurus, Ain Kalmus, kuulus vabakogudusse. Ometi tegeleb ka kirikuõpetaja ennekõike sõnaga, mille tähendus ulatub kirikuseintest kaugemale. Missugused luteri kirikuõpetajad on eesti vaimuellu jätnud kõige püsivamaid jälgi — kui ärkamisaegsed klassikud kõrvale jätta?

M. L.: Kui kõige üldisemalt ütelda, siis luteri kirikuõpetajate olemasolu ja pühendunud teenimine läbi kogu Nõukogude okupatsiooni aja oli üks olulisemaid tugesid, et eesti vaimuelu üldse püsis.

Kuidas aga täpsemalt jälgede püsivust määrata, on keeruline küsimus. Kui võtta näiteks kallis kolleeg, varalahkunud Urmas Petti (1965—2016), Tartu Ülikooli-Jaani koguduse õpetaja: minule oli ta uue ajastu luterlik jutlustaja, sest püsides Lutheri printsiipide juures, käis ta nendega väga loominguliselt ümber, kui mõtestas meie kaasaega, vaimuelu, kirjandust. Ta oli huvitav mõtleja, sügava teoloogilise haridusega, tugeva kirjandusliku andega. Ja kogudus muudkui kasvas, muudkui lisandus ülikooli õppejõude ja töötajaid. Ent see, mis mõjutab õpetajaid, mõjutab geomeetrilises progressioonis nende õpilasi. Seepärast võib Urmas Petti mõju pidada suureks.

Toomas Paul (snd 1939) on erakordse mõjuga. Kõige raskemates küsimustes, mis seisavad inimese või rahva ees, küsitakse ikka temalt nõu. Tema „Eesti piibli­tõlke ajalugu” (1999) on fundamentaalne monograafia, aga tema eruditsioon on niivõrd lai, et ta on andnud oma esseedega ideid ja impulsse kaugetele erialadele. Oma hoiakuga tekitab ta vajaduse ka lugejal oma eruditsiooni kogu aeg laiendada.

Kalle Kasemaa (snd 1942) on plahvatuslik tõlkija, kes on eesti keelde vahendanud terved kirjanduslikud maailmad 17 keelest, sh heebrea kirjandust ligi 30 köidet. Tänu Kalle Kasemaale võib eestikeelset kirjandust pidada üheks kõige rikkamaks kirjandusruumiks. Mul endal oli haruldane võimalus pärast ülikooli lõpetamist Kalle Kasemaa juures õppida ligi kolm aastat laupäeviti heebrea keelt ja mulle oli see kolmas ülikool, mille eest ei jõua küllalt tänada.

Varasematest kirikuõpetajatest peaks kindlasti nimetama Elmar Salumaad (1908—1996) ja Evald Saagi (1912—2004), kelle juures väga-väga paljud kirja- ja kunstiinimesed on käinud ennast harimas. Õnneks on Evald Saagist tehtud dokumentaalfilm, millest saab aimu, kuidas need n-ö vabaakadeemiad maapastoraatides toimisid: Kersti Uibo „Evaldimaa” (1994), mis on YouTube’is vabalt ligipääsetav.

Need pastorid on kandnud ja kannavad endas eruditsiooni, mis on ka laiemas mastaabis haruldane: nad valdavad vanu keeli, tekste, mõttetraditsioone, mis annavad humanitaarteadustele üldse teatava mõõtkava, lasevad inimestel tunda kultuuri sügavust ja avarust. Erudiidid on Eesti suurim varandus. Nad on nagu monograafiad: kui need on olemas, siis võib rahulikult nokitseda artikleid. Kui neid ei ole, siis ei too üksikküsimuste käsitlemine rahu. On huvitav, et nüüdsel iseseisvusajal on vajadus selliste vabaakadeemiate järele täpselt sama suur, kui oli nõukogude ajal. Tarkus tõmbab inimesi meeletu jõuga ligi, aga ülikoolid ei suuda miskipärast seda vajadust täita. Ent on vaja, et erudiite küpseks juurde, sest see hoiab teadust tervikuna üleval.

T. H.: Tänavu on veel üks väärikas aastapäev — 800 aastat Madisepäeva lahingust, mis sümboliseerib Eesti ristiusustamise algust. Ja meil on säilinud küllaltki tugevad identiteedisidemed kristianiseerimiseelse poolmütoloogilise ajaga. Carl Robert Jakobsoni kõne valguseajast ei ole ju kunagi päriselt ununenud! See näitab mu meelest eesti rahva sügavat eneseteadvust, aga asja teine külg on sisemine identiteedikriiks nn paganliku ja kristliku enesemääratluse vahel, vaikselt edasi küdev Madisepäeva lahing. Või ma liialdan selle probleemiga?

M. L.: Probleem on tõesti tuntav, aga mu meelest on see teatav vastuolu hea, sest see sunnib küsima vaimsete fenomenide sisu järele, ei lase loiduda. Kas näiteks Hasso Krull võtaks ette nii huvitavaid uurimusi vana eesti maailmavaate kohta, kui seda konflikti ei oleks? Vastuolu nõuab süvenemist mõlemasse nähtusesse ja teritab silma. Rahvad, kes on seda vastuolu suutnud loominguliselt sünteesida, nagu näiteks islandlased ja iirlased, on huvitavad. Madisepäeva lahingu võiks viia kuidagi vaimsele tasandile, keskmega iseendas.

See on küsimus vaatepunktist. Ikka kurdetakse, et Eesti on Euroopa ääremaa ja viletsas naabruses, nagu mingi verevaene hüljatud karjapoiss. Miks selline vaatepunkt? Vaimses mõttes on Eesti ju keskel, Ida ja Lääne vahel, ja sellepärast ongi Eesti kultuurilugu nii huvitav, ebatraditsiooniliste seoste ja tulemustega. See, mis on toimunud, on märkimisväärselt segane ja paneb tunnetuse tööle. Mu meelest kasutavad seda suurepärast situatsiooni, mis võimaldab eristada ja ühendada, vist ainult meie heliloojad, aga siin on varjul tohutu potentsiaal.

T. H.: Väike kujutlusmäng: kuidas oleks eesti rahva areng kulgenud siis, kui reformatsioon poleks Eestisse ulatunud? Kuidas oleks kujunenud rahvuslik ärkamine? Katoliiklus ja rahvuslus võivad ju ka olla tugevas seoses, kui mõelda näiteks Poola peale.

M. L.: Eesti ja Poola mõõtmed on kahjuks nii erinevad ja rahumeelseid soomeugrilasi on väga lihtne alla neelata. Võimalik, et rahvuslik ärkamine oleks toimunud, aga kui ei ole korralikku kirjakeele traditsiooni, vähemalt sellist, millega vaielda, siis ei ole sellel vajalikku jõudu arenemiseks. Ehk on kohane siin meenutada, kui raskelt läheb provansi rahval iseseisvusega — kuigi nende luulest oli võimalik hiljuti eesti keeles välja anda hiilgav kakskeelne antoloogia „Provence’i bukett” (2013). Iseseisvuse määrab kirjakeel, mis on ühtlasi kultuurkeel, st keel, mis katab kõik eluvaldkonnad, kaasa arvatud kõrgharidus, sfäär, milles areneb välja ja toimub abstraktne mõtlemine.

Katoliiklikus lunastusõpetuses ei ole emakeelel lihtsalt sellist osa nagu luterluses. See ei tähenda, et üks oleks parem või halvem kui teine. Nad suunavad inimese pilku erinevatele asjadele. Katoliikluse puhul võib hoopis esile tõsta, et lihtinimese peale ei panda nii suurt koormat kui protestantluses.

T. H.: Kuidas elab luterlik teoloogia Eestis akadeemilisel tasemel?

M. L.: See elu võiks olla parem. Eestis on väga häid luterliku teoloogia tund­jaid-uurijaid, aga neid on piinlikult vähe võrreldes luterliku teoloogia tähtsusega ja võrreldes ka otsese vajadusega. Ei ole harvad juhtumid, kus mõni kirjandus- või kunstiajaloolane vajab konsultatsiooni, aga ta ei saa seda, sest need üksikud asjatundjad on nii koormatud. See pidurdab interdistsiplinaarset uurimistööd ja Eesti ajaloo uurimist tervikuna. Võib-olla tohiks siin tähelepanu juhtida, et esimene põhjalikum Lutheri teoste väljaanne eesti keeles ilmus alles 2012. aastal, ümmarguselt 500 aastat pärast reformatsiooni.[6] Pikaks kujunenud viivituse üks põhjusi on just selliste asjatundjate vähesus, kes suudaks ka tõlkida.

Akadeemiliselt oleks vaja juurde eriti XVI—XVII sajandi teoloogia uuri­jaid. See aga eeldab ladina ja saksa keele head oskust, samuti mõtteloo tundmist sügavamal tasemel, mis ei tule kiiresti. Ülikoolis peavad õpingud aga toimuma nii kiiresti, et arugi ei saa, ja seetõttu tuleb rasked distsipliinid ja teemad, mida tegelikult on vaja, kõrvale jätta. Ei ole ka töökohti, kus noor teadlane saaks küpseda, kui see ei sobi mingi kitsa teemaga, millele on võimalik granti saada. Uurimisinstituudid, kus saaks mõttelooga avaramalt tegelda, on Eestis sisuliselt likvideeritud, järelikult peaks ülikool olema see koht, kus saab süveneda, või peaksid sellised teadustöökohad olema akadeemiliste raamatukogude juures — seal on seda vaja igapäevases töös kogudega —, aga teaduse korraldajad ei ole altid arvestama nende vajadustega. Samas on siiski hea meel, et akadeemik Jüri Engelbrecht kirjeldas hiljuti intervjuus „Sirbile” põhjalikult seda, mis Eesti teaduspoliitikas vajab ümbermõtlemist.[7] Kui probleemid on kirjeldatud ja analüüsitud, järgnevad loodetavasti mingid sammud.

Minu meelest vajab Eesti hilishumanismi uuringute interdistsiplinaarset instituuti. Omast kogemusest võin öelda, et selle perioodi mõtte- ja kirjanduslugu on erakordselt köitev uurimisobjekt, kusjuures väga perspektiivikas, sest uurimata allikaid on lihtsalt tohutult.

T. H.: Eesti Teadusinfosüsteemis leidub teie arvukate publikatsioonide loetelu. See vapustab juba sellega, et teie kirjutised on valdavas osas eestikeelsed. Tänapäeva eesti humanitaarteadlase puhul ei olegi enam väga iseenesestmõistetav, et ta kirjutab põhiliselt oma emakeeles ja oma rahvale. Mul on tunne, et teie missioon eesti ülikoolis ja eesti teaduses on samasugune kui Lutheril 500 aastat tagasi katoliku kirikus. Soovin, et teil oleks palju järgijaid!

^[1] M. Luther, An die Ratsherrn aller Städte deutsches Lands, dass sie christliche Schulen aufrichten und halten sollen. 1524. Rmt: Luthers Werke in Auswahl. 2. kd. Berliin, 1950, lk 455.

 

^[2] Vt: Konfessioon ja kirjakultuur. Koostaja Piret Lotman (Raamat ja aeg 4; Eesti Rahvusraamatukogu toimetised 15). Tallinn, 2016, lk 168—191.

 

^[3] T. Liiv, Eesti kirjanduse kristlik dimensioon: sissejuhatus. Rmt: T. Liiv, Tekst teeb oma töö. Arvustusi, esseid ja artikleid 1976—2009. Koostanud Elo Lindsalu. Tallinn, 2011, lk 247—256.

 

^[4] T. Liiv, Kristluse mõjust eesti kirjandusele. „Haridus” 2007, nr 7/8, lk 26—29.

 

^[5] J. Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Tartu, 2016.

 

^[6] M. Luther, Valitud tööd. Koostanud Urmas Petti. Tartu, 2012 [838 lk].

 

^[7] M. Maidla, Millist teadust vajab Eesti? Ehk Teadussüsteemi mitmekesisusest ja järjepidevusest. „Sirp” 18. VIII 2017.