Kontrastne kulg urgu

Brita Melts

Manfred Dubov: „Täna leitakse kõik üles. Raamat sünni, armastuse ja õppimise absurdist”. (Sari „Värske Raamat” #18.)

SA Kultuurileht, 2016. 59 lk.

Mitmesuguseid meediume (maal, sõ­na­­kunst, film, heli) võrdselt hindav Manf­red Dubov tutvustab end maalikunstnikuna kui psühholoogiliste olukordade kujutajat ning erosiooniprotsesside käsitlejat sotsiaalsel, füüsilisel ja mentaalsel tasemel.1 Tema esimene luulekogu kät­keb tuntavalt sedasama temaatikat ja stiili — vältimatu on mulje, et Dubovi poeetiliseks taotluseks on kasutada sõnu nõnda, nagu maalimisel kasutatakse kujutamise vahendina värve (värvinimetusi esineb Dubovi luules parasjagu). „Täna leitakse kõik üles” ongi spetsiifiline kunstnikuluule, mis pakatab visuaalset mõju avaldavaist sõnakujundeist ja pakub lugejaile ka ekspressiivseid pildist sõnasse visklemise protsesse.

Taotlus kiht-kihilt „pildistada” luuleliste vahenditega kõikvõimalikke sei­­sundeid ja mentaalseid uurdeid on mui­dugi ambitsioonikas, ehkki alati ei jõuta ühe luuletuse jooksul eriti selge ja hoomatava tulemuseni (seda enam, et Dubov harrastab sagedat polaarsete efektide vahetust). Raamatu kujunduses kasutatud autori illustratsioonid rõhutavad samuti kontuursust ja sedakaudu ka sisuliste tõlgendusvõimaluste de­konst­­ruktivistlikku alget, rahulolema­tust lihtsaplaanilise mõttelise ilmsusega. Tekstid on täis kontraste ning samavõrd nende tühistamist, irreaalseid ja abstraktselt maalilisi kujundeid („luulilled puistavad mälestustolmu”, lk 9; „eksituse sees / haige kaja embuses / põletikulised majad”, lk 22; „must kõrb lennu­kimüras”, lk 24; „põletikuline kuu terava lehvikuna”, lk 55), ebatavaliste, sageli sünesteetiliste elamuste troopides väljendamise erisuguseid katsetusi, subjektiivse tunnetuse sidumist stiihiliste kulgudega jne. Seejuures ei ole esmatähtis semantiline konkreetsus, teemaline püsi ega mõtteselgus, eesmärgiks näib olevat ennekõike muutustele avatuks jäämine, pidev protsesside ihalemine ja võimaldamine, otsinguline liikumine läbi maailma ja elu segadiku. Igast saavutatud olukorrast, jäädvustatud uuristusest ja sealt edasiminekust astutakse enamasti sammuke taas tagasi, et uuesti algamise võimalusi alal hoida, lakkamatult teiseneda, õppida, kujuneda, korrata. Dekonstrueerimis- ja muteerumisiha õõnestab terviktähenduse kohati nörritavalt kaootiliseks („unustasin kõik / et meelde tuletada”, lk 26; „hinga / kustuta hingetõmme ära / mõtle / kustuta mõte ära / otsusta / kustuta otsus ära”, lk 32; „kõik mu lagunemised / taassündimised”, lk 35; „ma armastan sind / pidevalt lõhkuda / et uuesti kokku panna / sa armastad mind / pidevalt lõhkuda / et uuesti kokku panna”, lk 40).

Lähenemine raamatule „Täna leitakse kõik üles” teisiti kui rõhutatult visuaalsuse kaudu viib peagi viljatu tõdemuseni, et Dubovi ekspressiivsete kujundite tulevärk ammutab mõjujõudu semantiliselt tasandilt ning vahel mõnes luuletuses kuju võttev verbaliseeritud mõttepilt ei leiagi õieti Dubovi nappides sõnades selget asu, vaid jääb kontrastide ja paradokside vahel visklemises ähmaseks, luulekogu terviku mõttes põhjendamatult püsituks. Või paremal juhul kandub kinnistuvate kujunditena, luulevoogu rütmistavate kordustena ühest luuletusest teise. Eks siin peitugi üks põhjus, miks Dubovi rööprähkleva sõnakunsti senine retseptsioon on rõhunud ennekõike selle kujundite jõulisele ilmekusele ja isikupärasele intensiivsusele, tunnistades samas fragmentaarsusse uppuvate ja mõistuspärasust eiravate tekstide mõtestatud seose raskesti tabatavust ning sihipärase kommunikatsiooni nappust,2 samuti tõika, et kohatise käsitamatuse tõttu vaevalt raamat laiemat lugejaskonda kõnetab.3 Viimane ja küllap siiski oma tõeteraga hinnang põrkub pisut autori vaieldava optimismiga: „Absoluutselt iga inimene on ükskõik missugusele raamatule ideaalne lugeja, kaasa arvatud minu natuke absurdsele raamatule.”4 Sealsamas tunnistab Dubov ometi, et tema raamatu loogikani jõudmine nõuab „avatud südant” ja „sõltub sellest, kuidas lugeja raamatuga kontakti saab” — teadvustus, mis võiks ju kummutada väite, nagu kuuluks ideaalsete lugejate hulka ka tekstiga kontakti saavutamatu „absoluutselt iga inimene”, kes luulekogu tähendusi ja loogikat ei haara ega halvemal juhul seda püüagi.

Ometi tõi midagi selles raamatus Dubovile debüüdiauhinna nominat­sioo­ni. Ma ei tea, mis see täpselt oli, ent ühtteist põnevat siin ju tõepoolest terendub. Esiteks ja mitte üllatuseks muidugi kunsti­andeline ilmekate kujundite koosluse tuntav läbimõeldus, millel õnnestub siduda nii mõnedki füüsilise ja psüühilise „erosiooni” etappide vahelised üleminekud, mis luule kui seotud kõne mõistes võiks umbuda ka lihtsalt absurdsusse või seosetusse efektitsemisse. Ja huvitaval kombel näib see kujundikoosluse läbimõeldus seisnevat kunstniku oskuses kasutada kaose ja korrastatuse, stiihilise ja tehisliku, kaduva ja hävimatu, psüühilise ja füüsilise, konkreetse ja abstraktse vahelisi pingeid ekspressiivse loova jõuna. See omakorda juhatab kahe järgmise olulise tugevuse juurde, millega on sõlmitud luulesubjekti mentaalne kulg: stiihia taju ning ruum(i avardumine, avastamine).

Peale maalitundliku perspektiivi saab Dubovi luuleilma võtmeaspektina vaadelda stiihiat, looduse põhielemente, millele tähelepanu pööramine torkab Dubovi „sünni, armastuse ja õppimise absurdi” teekondadel silma eriti luulekogu alguses: loodusnähtuste ürgne takistamatu jõud väljendub näiteks maailma põletavuses (lk 7), sinises savis ja külmas maas, tuules, mis kord „kahandab kaost” (lk 8) ja siis hoopis „voolib märjad puud tormiks” (lk 11), vihmas, mis täidab maailma ning vallandab indiviidi üksildustaju (lk 16). Tahe sõlmida inimliku subjekti otsinguline ja avastusrikas kulg ja maailma kaose järkjärguline kompamine, samuti selle pingeline väljendus (eriti luulekogu avangus) hävimatuga kätkeb ju õige tähelepanuväärset optimistlikku väljavaadet. Hävimatusele vihjavad kujundid valvavadki silmatorkavalt mitmel viisil selles luuleilmas ähvardava kakofoonia ning kaoseni sirutuva „pahupidi maailma” üle, ilmutades selgeid tumedusest ja ebakõladest eemaldumise impulsse. Ent kontrastid ja tühistamised/lagundamised ei jäta puutumata ka stiihilisi kujundeid ning ürgsed loodusjõud põrkuvad sageli maailma kõleda tehislikkuse ja tekstist teksti üha tugevneva müraga, see võib võimenduda lausa ängistavaks kakofooniaks, mille tõttu „ei jõua oma tundeid lõpuni tunda / oma mõtteid lõpuni mõelda / oma hinge lõpuni hingata” (lk 18).

Ühtlaselt läbib luulekogu teine tugev ja huviväärne aspekt: (aistilise) ruumi avaldumine ja areng ning selle kõige vägagi mitmiktajupõhine eksplitseerimine, milles sulanduvad efektseimalt eelmainitud füüsiline ja vaimne „erosioon”, st maailma poeetiline avastamine/uurimine pluss sellest tõukuvad meelelised reaktsioonid ning subjektiivsed sisekaemused, hingeuurded. See luulekogu läbiv teema annab aga raamatule vajaliku struktuurse ja ka teatud loolise terviklikkuse. Olgu maailm põletav, kõikuv, tume või kinnine — ometi on see lahtine ja mahutab väga palju hägustavatest varjudest väljamurdvat heledusse pürgimist, ja selle äratabamise või -kasutamise taustal võbeleb ühtlasi lüürilise subjekti intiimsema ümbruse ja iseene­se arenguline tunnetus. See tirib küll taas esiplaanile põrkuvaid kontraste, ent selles arengulisus väljendubki: kontrollimatus kaoses, stiihilistes avarustes, vihmaruumides ja kõrbetes piieldakse nähtava taha, varjudest läbi ja konkreetselt tajutava vahele, leidmaks intiimseid sopikesi (ka konkreetseid, näiteks kitsaid hoove, tube, aedu), millesse on püütud keskendatus sisemisele tasakaalule ning ruumi- ja enesetaju kirgastavad üksused („õu täis rõõmuõisi”, „rõõmurõdu”) jne.

Ja nii ongi, et kui viimaks on kõikvõimalike erosioonide jälitused viinud kõigest läbi, kõige vahele, teisele poole tühjust, kui hoomamatutest avarustest on jõutud keskendatuse urgu ja uude konstruktiivsusse, st võimatusest „meie loo” saamisse (lk 50) ning üksteisest hoidmiseni, „meie” algamise kohani (lk 59) — siis ongi üks armastuse ja õppimise konarlik teekond, see määratu püüd saavutada uudistav ja samas mõistmisvõimalusi teravdav üleolek elu absurdist, maailma tajuküllasest ebamäärasusest ning eksistentsiaalsest ambivalentsusest, saanud ainuvõimaliku punkti. Sellise, mis võtab kokku luulekogu alguse üleskutse „fokuseeri / võta endal käest kinni / astu varju sisse / ehita uus kodu / pahupidi maailmas” (lk 8) ja ülendab kogu vahepealse fragmentaarse segasuse omapäraseks fookustatud ja tasakaalukaks tervikuks, milles vastu luulekogu kestel sugenenud ootusi siiski „leitakse kõik üles”.

1www.manfreddubov.com.

2M. Järvekülg, Mõistuspärasust eirav visuaalluule. http://kultuur.err.ee/v/kirjandus /943ca6e3-8aab-4436-8840-184c6cc1f154/arvustus-moistusparasust-eirav-visuaalluule.

3http://ingvarsedman.blogspot.com.ee/2016/12/manfred-dubov-tana-leitakse-koik-ules.html.

4J. Susi, Mitmest kohast korraga. Inter­vjuu Manfred Duboviga. — „Värske Rõhk” 2016, nr 48, lk 68.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood